TEMPERAMENDITÜÜBID

Temperament on isiksuse omadus, mille uurimist alustati juba antiikajas. Esimese temperamenditeooria loojaks peetakse Antiik-Kreeka arst Hippokratest ja mitu sajandit hiljem elanud rooma arst Claudius Galenost. Nemad töötasid välja nn kehamahlade teooria, mille järgi temperamendi määrab kindlaks üks inimese keha põhimahlast: veri (kr. sanguis), lima (kr. flegma), must sapp (kr. melas chole) ja kollane sapp (kr. chole). Siit tulenevad tänapäevalgi tuntud temperamenditüüpide nimetused: sangviinik, flegmaatik. melanhoolik, koleerik. Nende antiikteadlaste põhiliseks teeneks tuleb lugeda seda, et nad olid temperamenditüüpide "ristiisad" ja andsid neile nimetused, veelgi olulisemaks aga seda, et nad oskasid näha nelja põhitüüpi, mida tunnustatakse tänapäevalgi.

Temperament on üks selgemalt avalduvaid isiksuse omadusi. Ta ilmneb inimese igapäevases käitumises, kõnes, liigutustes ja näoilmes. Mõne inimese kohta võib öelda, et ta on temperamentne, teise kohta mitte. Tuleb väljal, et ühel inimesel on temperament olemas, teisel aga mitte. Mõistagi see niimoodi ei ole - igal inimesel on oma temperament, oma temperamendiomadused ja temperamenditüüp. Ühed inimesed lihtsalt reageerivad välisärritustele intensiivsemalt ja energiliselt, teised aga vastavad igasugustele ärritustele loiult ja väheenergiliselt. Üks inimene tajub ja mõtleb kiiresti, tema pea töötab tempokalt, teisel toimuvad needsamad protsessid aeglaselt, ta ei suuda läbi seedida kiiresti vahelduvaid probleeme. Ühe inimese tundmused on sügavad ja tugevad, teisel aga pinnapealsed ja nõrgad. Sellega seoses võivad ühed ja samad ärritused mõnedel inimestel esile kutsuda tugevaid tundmusi, teistel aga vaevumärgatavaid meeleolusid. Ka tundmuste väline avaldumine on temperamenditi üsna erinev: ühtedel inimestel on tugev ja väljendusrikas miimika, teistel on see vaene ja väheütlev, ühtede inimeste tundmused avalduvad selgelt nende sõnades ja liigutustes, teistel mitte.

Temperamenditüübid on niisiis sangviinik, melanhoolik, koleerik ja flegmaatik, kuid nn puhtaid tüüpe esineb üliharva, me kõik oleme segu nendest tüüpidest, lihtsalt mõni või mõned on domineerivad, nii võib olla sangviiniline koleerik või koleeriline flegmaatik jne.

Neli väga selgepiiriliste temperamenditüüpidega sõpra jäid teatrisse hiljaks. Kuidas nad selles situatsioonis käituksid? Koleerik hakkas piletikontrolöriga vaidlema. Ta püüdis veenda, et teatri kell on ees ja et ta kedagi saali sisenemisega ei sega; piletikontrolöri kõrvale tõrjudes püüab ta oma kohale pääseda. Sangviinik mõistis kohe, et saali ei laste, kuid ülemisele rõdule on võimalik pääseda; ta jooksis trepist üles. Flegmaatik, nähes et saali ei lasta, mõtles: "Esimene vaatus pole kunagi huvitav. Lähen seniks kohvikusse ja ootan vaheaega." Melanhoolik ütles: "Mulle ei vea kunagi. Üle hulga aja jõudsin lõpuks niikaugele, et tulin teatrisse ja seegi kord ebaõnnestunult." Ning sõitis koju tagasi.

I. Pavlov arvab, et koleerilise temperamendiga inimene on keevaline ja tormakas, tema tegevuses ja elamustes võib märgata tsüklilisust. Tundes jõu ja energia ületulva andub ta kergesti mõnele üritusele, laseb end tervenisti kaasa haarata, on valmis ületama ja tõepoolest ületabki mistahes raskusi ja takistusi teel eesmärgile. Sealsamas aga on jõud otsas, kaob usk oma võimetesse ja saabub "molutamismeeleolu". Koleerilist tüüpi indiviidi tahe on tormakas, ta võib oma tegevusega luua väga pingelise olukorra. Ta on ohjeldamatu, kannatamatu ja äge. Teiste inimestega suheldes võib ta väga ägedalt reageerida tühistele asjadele. Vaieldes püüab ta teistest üle kõneleda, ägestub ja läheb endast välja. Koleeriku põhiliseks puuduseks on mitteküllaldane enesevalitsemine.

Sangviinilise temperamendiga inimene on elav ja aktiivne, eriti kui tal on palju huvitavat tegevust; kui tal seda ei ole, muutub ta igavaks ja loiuks. Sangviinikule on iseloomulik kiire kohanemine muutuvate elutingimustega, ta leiab kiiresti kontakti ümbritsevatega, ei tunne kohmetust võõraste inimestega suhtlemisel, on mõnevõrra kärsitu, vajab uusi muljeid, mis tema aktiivsuse vallandaksid. Kollektiivis on sangviinik lõbus, elurõõmus, asub meeleldi, innuga uue ürituse kallale, on üldse tarmukas. Ent niisama ruttu kui ta süttis, võib ta ka jahtuda, kui üritus lakkab teda huvitamast, nõuab nokitsemist pisiasjade kallal ja kannatust. Talle on meeltmööda vaidlused ja võistlused, igasugune oma jõudude mõõtmise teistega. Liigutused on kiired, kõneleb kiiresti ja lülitub ruttu uude töösse. Tundmused, huvid ja püüdlused vahelduvad kiiresti. Reageerib rohkem antud hetke välisärritusele kui mõtiskleb minevikust ja tulevikust.

Flegmaatik on rahulik, alati tasakaalukas, visa ja püüdlik töömees. Tal on kerge jääda rahulikuks isegi rasketes elusituatsioonides. Teda on raske naerma ajad, vihastada või kurvastada. Miimika on napp, tundmused avalduvad vaoshoitult, liigutused ja kõne on aeglased. Tal on kerge valitseda oma meeleolusid, rangelt kinni pidada väljakujunenud olukorrast ja töösüsteemist. Ta on soliidne, ei raiska jõudu asjata. Ta on kannatlik, vastupidav ja ennast valitsev. Arvestades jõudu viib ta alustatu lõpule, kuid ta vajab hoovõtuks aega.

Melanhoolset tüüpi inimene on tagasihoidlik, erakordse emotsionaalse vastuvõtlikkusega. Uues olukorras kaotab ta harilikult pea, tunneb raskusi inimestega kontakti loomisel. Talle on iseloomulik emotsionaalne reageering ka tähtsusetule sündmusele, kui see puudutab tema isiksust. Ta on vähese töövõimega, ei taha endale võtta ülesandeid, kardab,et ei saa nendega hakkama. Ta on kartlik ning vähimgi raskus sunnib teda tegevusest loobuma.

Ta on mõnevõrra endassesulgunud, väheseltsiv, taktitundeline. Ta suudab väga hästi tabada ja mõista üksikasju inimeste käitumises, suhtlemises, ümbritsevas elus, samuti kunstis, kirjanduses ja muusikas.

Kuid siiski võib eri tüüpi inimestel eri olukordades tekkida ühed ja samad seisundid. Näiteks: koleerikul tekib iga kord vihapuhang, kui talle tehakse terav märkus, eriti kui see puudutab tema enesearmastust. Flegmaatik aga võtab ühekordse märkuse rahulikult vastu. Kui see aga (kas või naljana tema aadressil) pidevalt kordub, saabub lõpuks hetk, mil see kutsub esile niisama tugeva vihapuhangu kui koleerikul.

Sedasama võib öelda masenduse ja ebakindluse kohta. Koleerikul tekib see tugeva üleväsimuse korral, kui ta oma jõuvarusid üleliia kulutab, s o pärast kauakestvat pingelist tegevust, sellal kui melanhoolikul tekib samasugune seisund ühekordse terava, tugeva ärrituse mõjul või elutingimuste ja sotsiaalsete suhete põhjaliku muutumise korral.