SÕPRUS JA ARMASTUS

Need inimestevaheliste suhete tüübid on suuremal määral kui kõik ülejäänud rajatud inimeste vastastikusele köitvusele. Sõprus on individuaalselt valiva iseloomuga, vabatahtlik, vastastikusel sümpaatial põhinev suhe. Uurimused on näidanud, et sõber on see, kes aitab kui vaja ja oskab saladust hoida. On iseloomulik, et vajadus mõistmise järele kasvab vanuse suurenedes tunduvalt: poistel 16 % kuuendas 40 % üheksandas, tüdrukutel vastavalt 25%-lt 50%-le. See on seotud eneseteadvuse arenguga. Uurimused näitavad, et inimesed sõbrunevad sagedamini enesele vanuse, soo, etnilise kuuluvuse poolest sarnanevate inimestega. Eriti tugev tung "võrdse seltskonna" poole on puberteedieas. Eakaaslaste mõju domineerib eriti pisiasjades, näiteks moe ja maitse küsimustes, vaba aja veetmises. Seega sõprus on sügav ja lähedane vahekord, mis eeldab seesmist lähedust, ustavust, avameelsust, usaldust ja teineteise abistamist.

Koos emotsionaalse küpsusega saabub inimesele armastus - mitte kui nooruslik armutuhin ega mitte üksnes seksuaalne iha, vaid inimese inimliku olemasolu eriline tähendus teise inimese jaoks ning teise inimese olemuse jaatus armastuses tema vastu. Armastus on sügav, kõikehaarav ja püsiv tunne, andumus kellelegi või millelegi, mis võib küündida eneseohverdamiseni. Peale konkreetse inimese võib armastusobjektiks olla loodus, kunst või mõni tegevusala, kodumaa jne. Sugupoolte vahelises armastuses on harilikult aluseks seksuaalne külgetõmbejõud.

Platooniline armastus - algselt tähendas armastust idee vastu (Platoni järgi), hiljem ka sugupoolte vaheline, kuid aseksuaalne. Armastus on sügavalt isikupärane, intiimne, spontaanne ja suurel määral teadvustatud nähtus, ainult osalt allub see mõistusele ja tahtele.

Seega on armastus ülim sümpaatia avaldus teise isiku vastu, soov oma mina alla suruda ja liituda teisega väga tihedalt, abistada teda kõiges. Oluline on vastastikune lugupidamine, truudus ja mõistmine.

Armastus on filosoofia, kirjanduse ja kunsti üks igavesi ammendamatuid teemasid. Kui Platon tõlgendab armastust tõe, headuse ja ilu tunnetamise ühendusena, siis ristiusk samastab armastuse Jumala olemusena ja rõhutab inimsuhteis ligimese armastust.

Et armastus võimaldab tõhusalt avastada oma puudusi ja neist vabaneda, on ta isiksuse väärtomaduste kujundamise tugev ajend.