|
TOOMAS LINNUPOEG ON ARMUNUD Maia tundis Toomas Linnupoja pilke oma kuklal, kuigi Maia istus samuti esimeses pingis nagu Toomas Linnupoeg, ainult keskmises reas. Toomas Linnupoeg oleks palju meelsamini tulistanud Maia silmi, kuid Maia püüdis kangekaelselt terve päeva Toomas Linnupoja poole mitte vaadata. Just püüdis, sest tegelikult ei vihanud Maia Toomas Linnupoega mitte sugugi. Ei! Ei! Ta polnud isegi Toomas Linnupojale pahane. Vastupidi. Maiale hoopis meeldis Toomas Linnupoeg, kuigi ta avalikult seda ei tunnistanud. Maia ei vaadanud Toomas Linnupojale ainult sellepärast otsa, et ta ei teadnud , kuidas vaadata. Ja jaa. See on päris tõsi, sest Toomas Linnupoeg oli kutsunud teda veerandi vaheajal… Kohtamine pidi toimuma pühapäeval täpselt kell viis müürilehtede tahvli all, aga Maial oli paar päeva varem väike palavik ja ema ei lubanud teda välja. Nõnda, ema liigse ettevaatlikkuse tõttu ei saanud Maia kohtamisele minna. Nüüd Maia ei teadnud, kuidas Toomas Linnupojaga käituda, sest ta polnud kunagi varem jätnud kohtamisele minemata, niisamuti nagu ta kunagi varem polnud seal käinudki. See oli olnud tema esimene võimalus. Aga kui inimene ei tea, kuidas käituda, siis on parem, kui ta üldse ei käitu. Ent kuidas võis Toomas Linnupoeg Maia hingevõitlust aimata? Toomas Linnupojal oli Maia käitumisest ainult üks järeldus, loogiline järeldus: ta on Maia silmis miinuste poole peal ja peab oma positsioone tugevasti parandama. Sellepärast astus Toomas Linnupoeg pärast tunde riidehoius Maiale lähemale, ja söandamata küll tarvitada sõna „kohtamine” , läks äkkrünnakule: „Miks sa ei tulnud?” Maia oli Toomas Linnupoja pealekäratamisest rabatud ega osanud midagi öelda. Ta hakkas ripsmeid pilgutama ja ütles esimese pähetuleva lause: „Aga miks sina täna hilinesid?” „Mul olid raudselt objektiivsed põhjused,” vastas Toomas Linnupoeg, vaatas Maia silmadesse ja küsis ülepakutud põnevusega: „Kas tahad, ma räägin sulle?” Kuna Maial oli ikka veel raskusi sellega, kuidas üks tüdruk peab käituma, ütles ta: „Võib kah.” Kui nad kooliväravast tänavale jõudsid, võttis Toomas Linnupoeg kõigepealt Maia koolikoti enda kätte, sest ta oli viisakas poiss. Õigemini küll kaval poiss, sest nõnda oli tal parem Maiat koju saata. Kuna Maia oli korralik õpilane, siis oli ta koolikott kaunikesti raske, ta kandis nimelt alati kõiki vajalikke raamatuid kaasas, vihikutest rääkimata. Ja ka sussikott oli tal koolikotis. Täna lisandus kõigele veel paks moeajakiri, mida Maia oli ema seljatagant salaja näpanud ja koolis teistele tüdrukutele näidanud. Kokkuvõttes oli Maia koolikott poole raskem kui Toomas Linnupoja oma, aga Toomas Linnupoeg oli spordipoiss ja tal oli naljaasi kanda kahte koolikotti. Vähemalt käitus ta nõnda, nagu oleks see naljaasi. Niisiis Toomas Linnupoeg ja Maia läksid mööda tänavat ja naersid. Õigemini Toomas Linnupoeg rääkis ja Maia naeris või vastupidi — Maia rääkis ja Toomas Linnupoeg naeris. Toomas Linnupoeg jutustas Maiale oma hilinemise loo. Siis hakkas ta tembutama ja ütles: „Mina olen nüüd Murjan.” „Kes sa oled?” küsis Maia. „Mina olen Murjan, sest tassin su koolikotti ja kui sa tahad seda kätte saada, pead mulle kompveki suhu pistma. Paremalt poolt.” Ent Maia naeris vastu: „Milleks ma sulle kompveki põske pistan? Mina ei hiline ju kuhugi.” Maia niisugune vastus tegi Toomas Linnupoja ütlemata õnnelikuks. Ta luges sellest välja, et Maia ei kiirusta koju ja neil seisab ees tore hulkumine mööda tänavaid. Äkki aga rabas välk sealt, kust Toomas Linnupoeg ei teadnud oodatagi. Maia jäi jäätisekäru ees seisma. „Ostame jäätist,” ütles ta. Toomas Linnupoeg oli suurel vahetunnil söönud seitse moosipirukat ja tal polnud rohkem raha kui bussisõiduks. Toomas Linnupoeg oleks selle muidugi kõhklematult jäätise jaoks loovutanud ja jala koju kõmpinud, kuid teatavasti ei müüda viie kopika eest jäätist. Sellepärast pidi Toomas linnupoeg ennast kuidagi teisiti välja mängima. „Ma ei tea, kas maksab,” ütles Toomas Linnupoeg kõheldes, „sa alles rääkisid, et olid koolivaheajal haige, ja mina võin solidaarsusest söömata jätta.” Maia ei teinud Toomas Linnupoja ennastohverdavast ettepanekust väljagi, sest Maia oli Maia. Kui ta midagi otsustas, siis viis selle ka ilmtingimata läbi. „Lubage mulle kaks maasikaplombiiri,” palus ta müüjalt. Aga kuna Toomas Linnupoeg maksmise ajal meeleheitlikult oma tühje taskuid tuustis, siis maksis Maia mõlema jäätise eest. Ühe plombiiri võttis ta endale, teise ulatas Toomas Linnupojale ja ütles süütult: „Solidaarsusest söömine meeldib mulle palju rohkem. Ja pealegi käib jäätis ehk kompveki asemel kah.” Toomas Linnupoeg võttis pakutud plombiiri vastu ja haukus: „Auhauh!” Maia naeris. Talle meeldis niisugune Toomas Linnupoeg, kes oskas igast olukorrast välja rabelda. Kuid Toomas Linnupoeg polnud sugugi nii rõõmus. Ta limpsis küll jäätist, nagu poleks midagi juhtunud, aga tegelikult ei saanud ta ebameeldivast tundest lahti, et midagi on korrast ära. Algul ei tahtnud Toomas Linnupoeg seda küll enesele tunnistada, aga narr meeleolu hakkas teda üha enam rõhuma. Mis poiss ta küll on. Kui ei suuda tüdrukule osta maasikaplombiiri, mis maksab ainult üheksateist kopikat! „Eks ole hea jäätis?” küsis Maia. „Mmmhm,” vastas Toomas Linnupoeg ja astus tüdruku kõrval süngetes muremõtetes edasi. Ta pidas aru, kust raha saada. Kõige lihtsam viis oli tühje pudeleid poodi viia, aga ta oli juba paar korda seda teinud ja kodus olid ainult piimapudelid. Kui ta hakkaks neid tassima, saaks ema kohe aru, sest need olid tal ilusasti arvel. Piimapudeleid hoidis ema nendeks päevadeks, kui majast hakkas raha lõppema, see tähendab enne palgapäeva. Muidugi võis ju ka kaubajaama juhuslikele laadimisöödele minna, kuid see oli suur passimine ja õnnemäng, sest kunagi pole teada, millal laadijaid on vaja. „Ütle, kas sina näed vahel unes, et sa kukud kusagilt kõrgelt alla, aga siis hakkad järsku liuglema, õpid lendama ega kukugi maha?” küsis Maia. „Mmmhm,” vastas Toomas Linnupoeg ja ohkas sügavalt. Oleks ta juba üheksanda klassi õpilane, siis oleksid asjad mõnevõrra kergemini lahendatavad. Üheksanda klassi õpilane võib ajalehte artikli kirjutada ja selle eest raha saada. Nii palju raha, et ta suudab tüdrukule kümme portsjonit jäätist osta ja kinno viia ka. Kuid temavanusele poisile ei maksa keegi. Parimal juhul kingitakse raamat pühendusega — meie tublile kirjasaatjale…. Suurematel õpilastel on üldse palju eeliseid. „Kas sa tead, Viivil on selline põhimõte, et inimesel võib olla ainult üks sõbratar.” Aga minu meelest võib inimesel olla palju sõpru. Mis sina arvad? Kas Viivil on õigus?” Niisugusele küsimusele oleks saanud ainult üks vastus olla, seda oleks teadnud iga poiss. Ka Toomas Linnupoeg oleks seda teadnud, surmkindlalt oleks teadnud, aga kahjuks ta ei kuulanud Maia juttu. Saatusel olid Toomas Linnupojaga omad plaanid ja sellepärast laskis ta Toomas Linnupojal vastata: „Mmmhm.” Ja nagu oleks tal sellest veel vähe, käskis ta Toomas Linnupojal naeratada. Õndsalt naeratada. Toomas Linnupoeg naeratas oma saatusele kuulekalt, ta teadis nüüd, mida ette võtab. Sügisel püüab ta end kuhugi orkestrisse sokutada ja hakkab seal kitarri mängima ning saab raha, palju raha. Ja taas ilmub Toomas Linnupojale õnnis naeratus näkku. Mida rohkem Toomas Linnupoeg naeratas ja oma korraldatud tulevikku ette nägi, seda rohkem tusanes Maia. „Imelik,” mõtles ta „niipea, kui ostad poisile jäätist, muutub ta ülbeks ega kuula enam üldse, mida sa räägid. Missugune loll tüdruk ma olen! Oleksin pidanud ise mõlemad plombiirid ära sööma, siis oleks Toomas Linnupojukesel olnud aega rääkida.” Sel silmapilgul naeratas Toomas Linnupoeg jälle ja tahtis just Maiale oma perspektiivikaid kavatsusi valgustama hakata, kuid Maia kahmas Toomas Linnupoja käest koolikoti ja ütles nipsakalt: „Minu tee läheb nüüd siit.” Toomas Linnupoeg jäi üllatunult seisma. Kuidas siis nii? Ta ei saanud veel rääkima hakatagi. Aga kuna Toomas Linnupoeg polnud varem tüdrukuid koju saatnud, siis mõtles ta, et… … niimoodi kojusaatmised lõpevadki, ja oli kokkuvõttes väga õnnelik kordaläinud päevast. TÖÖÜLESANDED
|