„Matilda” on inglise keeles kirjutava norra lastekirjaniku teos, mis püsis mitmeid nädalaid raamatumüügi edetabelites. Et lugejates huvi tekitada, trükitakse nii mõnelgi juhul teose tagumisele kaanele lühike sisukokkuvõte või mõni iseloomulik lõik teosest. Kuidas tutvustab „Matildat” kirjastus Eesti Raamat, saad teada järgmisest tekstist.

Matilda on pisike nutikas tüdrukutirts, keda suurelised ja mõistmatud vanemad kohtlevad nagu kõlupead.

Ühel päeval saab Matildal sellest kõrini ja ta otsustab neid selle eest karistada. Sünnib rida teravmeelseid vingerpusse, mille ees vanemad võimetud on.

Koolis seisab Matilda silmitsi tõelise väljakutsega. Kogu Crunchem Halli peret hoiab hirmuvalitsuse all jõhker lastevihkajast hiiglane, kooli direktor preili Sõnniste. Teda ei peata miski. Pruugib vaid kellelgi talle ette jääda, ja ta on kadunud. Olukord on troostitu ja lausa karjub sekkumise järele. Sellega näib toime tulevat ainult üleinimlik geenius. Aga võibolla piisab ühest pisikesest nutikast tüdrukutirtsust, kelle vempudele ei suuda keegi vastu astuda ja kes üle kõige maailmas armastab raamatuid.

Kõigi kummaliste sündmuste järel leiab Matilda endale tõelise sõbra preili Mee näol.

     Järgmisel päeval sai preili Mesi kohalikus advokaadifirmas registreeritud kirja, mis teatas, et tema kadunud isa härra Mee viimane tahteavaldus ja testament olid äkki salapäraselt välja ilmunud. Dokumendis oli öeldud, et alates isa surmast kuulus see küla serval asuv maja, mida Punaseks kutsuti ja kus alles hiljaaegu oli elanud Agatha Sõnniste, õigupoolest preili Meele. Testamendi järgi kuulusid ka isa hoiused, mis õnneks veel kindlalt pangas olid, preili Meele. Advokaadi kiri lisas, et kui preili Mesi otsekohe nende kontorisse helistab, kantakse kinnisvara ja raha kiiresti tema nimele.
     Preili Mesi tegigi seda ja paari nädala pärast kolis ta Punasesse majja — kohta, kus ta üles oli kasvanud ja kus õnneks kogu perekonna mööbel ja pildid veel alles olid. Sellest ajast saadik oli Matilda igal õhtul pärast tunde Punases majas oodatud külaline ning õpetaja ja väikese lapse vahel hakkas arenema lähedane sõprus.
     Ühel õhtul, kui Matilda nagu harilikult preili Mee juures Punase maja köögis teed jõi, ütles ta äkitselt: „Minuga toimub midagi imelikku, preili Mesi.”
     „Räägi,” lausus preili Mesi.
     „Täna hommikul,” ütles Matilda, „proovisin ma lihtsalt oma lõbuks silmadega midagi ümber lükata, aga ma ei saanud sellega hakkama. Ma ei suutnud midagi liigutada. Ma isegi ei tundnud, et kuumus silmade taha oleks kogunenud. Energiat ei olnud. Ma arvan, et olen selle täiesti kaotanud.”
     Preili Mesi määris hoolikalt mustale leivale võid ja natuke maasikamoosi. „Ma arvasin, et midagi niisugust juhtub,” ütles ta.
     „Teie arvasite? Miks?” küsis Matilda.
     „Nojah,” vastas preili Mesi, „see on ainult oletus, kuid ma räägin sulle, mis mina arvan. Sel ajal, kui sa minu klassis käisid, ei olnud sul midagi teha — ma mõtlen sellist, millega sul oleks tulnud vaeva näha. Sinu võimekas aju oli igavusest hulluks minemas. Sinu peas kihises ja kees. Sinna oli kokku surutud tohutu energia, millel polnud kuhugi minna ja mida sina ühel või teisel moel olid võimeline silmade kaudu välja paiskama, et asju liikuma panna. Kuid nüüd on teisiti. Sa oled vanemas klassis ja võistled lastega, kes on sinust rohkem kui kaks korda vanemad, ning sa kasutad kogu selle vaimse energia klassis ära. Sinu aju peab nüüd vaeva nägema, pingutama ja tööd tegema — mis on muidugi suurepärane. See on ainult teooria ja pane tähele, see võib olla ka rumal teooria, kuid ma ei usu, et ma väga palju märgist mööda lasen.”
     „Mul on hea meel, et see nii läks,” ütles Matilda. „Ma ei tahakski kogu elu imetegija olla.”
     „Sa oled juba küllalt teinud,” lausus preili Mesi. „See on uskumatu, kui palju sa minu heaks oled teinud.”
     Matilda istus köögilaua ääres kõrgel toolil ja sõi aeglaselt oma moosileiba. Ta armastas neid pärastlõunaid preili Meega. Temaga tundis Matilda end täiesti vabalt ja nad rääkisid teineteisega nagu võrdne võrdsega.
     „Kas sa teadsid,” küsis Matilda äkitselt, „et hiire süda lööb kuussada viiskümmend korda minutis?”
     „Ei teadnud,” lausus preili Mesi naeratades. „Kui hämmastav! Kust sa seda lugesid?”
     „Ühest raamatust,” ütles Matilda. „Ja see tähendab, et see töötab nii kiiresti, et üksikuid lööke ei olegi kuulda. See on rohkem nagu põrin.”
     „Küllap vist,” sõnas preili Mesi.
     „Aga kui kiiresti lööb okassea süda?” küsis Matilda.
     „Ütle sina,” lausus preili Mesi jälle naeratades.
     „Mitte nii kiiresti kui hiire oma,” teatas Matilda. „See lööb kolmsada korda minutis. Aga isegi siis ei oskaks arvata, et elukal, kes nii aeglaselt liigub, võib süda nii kiiresti lüüa, eks ole, preili Mesi?”
     „Tõepoolest,” ütles preili Mesi. „Lase edasi.”
     „Hobusel,” ütles Matilda, „on tõeliselt aeglane süda. See lööb ainult nelikümmend korda minutis.”
     See laps, ütles preili Mesi iseendale, paistab kõigest huvitatud olevat. Temaga koos olles ei hakka küll kellelgi igav. Nii tore!
      Nad istusid kahekesi juttu ajades tunni või isegi kauem. Kella kuue paiku jättis Matilda hüvasti ja jalutas koju oma vanemate majja, mis asus kaheksaminutilise teekonna kaugusel. Kui ta väravani jõudis, nägi ta õuel suurt musta Mercedest. Matilda ei pööranud sellele erilist tähelepanu, sest isa juures oli tihtipeale võõraid autosid. Ent majja sisenedes seisis ta vastamisi täieliku kaosega. Ema ja isa olid mõlemad esikus ja toppisid paaniliselt riideid ja muid asju kohvritesse.
     „Jumal hoidku, mis siin toimub?” hüüatas ta. „Mis lahti on, issi?”
     „Me lähme ära,” ütles härra Koirohi, ilma et oleks üles vaadanud. „Me lähme poole tunni pärast lennuväljale, nii et mine ja paki oma asjad kokku! Su vend on juba üleval minekuvalmis. Liiguta ennast, tüdruk! Liiguta!”
     „Ära!” hüüatas Matilda. „Kuhu?”
     „Hispaaniasse,” ütles isa. „Seal on parem kliima, kui sel närusel maal siin.”
     „Hispaaniasse!” hüüdis Matilda. „Ma ei taha Hispaaniasse minna! Mulle meeldib siin ja mulle meeldib mu kool!”
     „Tee, mis kästakse ja ära vaidle vastu,” nähvas härra Koirohi. „Mul on ilma sinutagi küllalt muresid!”
     „Aga, issi…” alustas Matilda.
     „Suu kinni!” röögatas isa. „Me lahkume kolmekümne minuti pärast! Ma ei kavatse lennukist maha jääda !”
     „Aga kui kauaks, issi?” hüüdis Matilda. „Millal me tagasi tuleme?”
     „Me ei tulegi,” ütles isa. „Ja nüüd kasi minema! Mul on kiire!”
     Matilda keeras ringi ja kõndis avatud uksest välja. Niipea, kui ta tänavale jõudis, hakkas ta jooksma. Ta jooksis otse preili Mee Punase maja poole ning jõudis vähem kui nelja minutiga kohale. Ta sööstis sissesõiduteele ja märkas preili Mett maja ees aias keset roosipeenart seismas ja aiakääridega toimetamas. Preili Mesi oli kruusal Matilda rutakaid samme kuulnud ning kui laps tema juurde jõudis, ajas ta end sirgu, keeras ringi ja astus roosipeenrast välja.
     „Heldeke!” ütles ta. „Mis siis nüüd lahti on?”
     Matilda seisis tema ees: ähkiv, hingetu ja üle kogu väikese näo vaarikpunane.
     „Nad lähevad ära!” hüüdis ta. „Nad on kõik hulluks läinud! Nad pakivad kohvreid ja lendavad kolmekümne minuti pärast ära Hispaaniasse!”
     „Kes?” küsis preili Mesi vaikselt.
     „Emme, issi ja vend Mike, ja nad ütlevad, et ma pean nendega kaasa minema!”
     „Sa mõtled — puhkusele?” küsis preili Mesi.
     „Igaveseks!” hüüdis Matilda. „Issi ütles, et me ei tule kunagi tagasi!”
     Järgnes lühike vaikus. Siis ütles preili Mesi: „Ma polegi tegelikult väga üllatunud.”
     „Kas te tahate öelda, et te teadsite, et nad ära lähevad?” hüüatas Matilda. „Öelge palun, miks?” Ta oli ikka veel jooksmisest ja üleelatust hingetu.
     „Sellepärast, et su isa,” ütles preili Mesi, „on kelmidega ühes mestis. Kõik külas teavad seda. Ma arvan, et talle saadetakse kogu maalt varastatud autosid. Ta on kõvasti sisse mässitud.”
     Matilda vahtis teda, suu lahti.
     Preili Mesi jätkas: „Inimesed tõid varastatud autod sinu isa töökotta, kus tema nendel numbrid vahetas, nad üle värvis ja muud sellist tegi. Ja nüüd on keegi talle nähtavasti teatanud, et politsei on tal kannul, ning ta teeb seda, mida nad kõik teevad: põgeneb Hispaaniasse, kus teda kätte ei saada. Oma raha on ta juba aastaid sinna saatnud, nii et see ootab seal tema saabumist.”
     Nad seisid kena punastest tellistest maja ees murul. Majal olid vanad luitunud punased katusekivid ja kõrged korstnad, ning preili Meel olid ikka veel aiakäärid käes. Oli soe ja kuldne õhtu ja kusagil laulis musträstas.
     „Ma ei taha koos nendega minna!” kisas Matilda korraga. „Ma ei lähe koos nendega!”
     „Ma kardan, et sa pead minema,” ütles preili Mesi.
     „Ma tahan siin teie juures elada!”
     „Mina sooviksin sedasama,” lausus preili Mesi. „Kuid ma kardan, et see pole võimalik. Sa ei saa oma vanemaid lihtsalt sellepärast jätta, et sa seda tahad. Neil on õigus sind endaga kaasa võtta.”
     „Aga kui nad nõus on?” hüüdis Matilda innukalt.
     „Kui nad lubavad mul teiega jääda? Kas teie siis lubaksite mul enda juurde jääda?”
     „Jah, see oleks imetore,” lausus preili Mesi vaikselt.
     „Ma arvan küll, et nad lubavad!” hüüdis Matilda. „Ma ausalt arvan, et nad lubavad! Nad ei hooli minust tegelikult krossigi!”
     „Mitte nii tormakalt,” ütles preili Mesi."
     "Me peame kiiresti tegema!” hüüdis Matilda. „Nad lahkuvad iga hetk! Tulge!” hõikas ta preili Mee käest kinni haarates. „Palun tulge minuga kaasa ja küsige! Aga me peame kiirustama! Me peame jooksma!”
     Järgmisel hetkel jooksid nad juba kahekesi mööda sissesõiduteed alla tänavale. Matilda läks ees, hoidis preili Meel randmest kinni ja vedas teda anda järel. Imestustäratav ja tormakas oli see kiirjooks mööda teed läbi küla Matilda vanemate maja poole. Kui Matilda ja preili Mesi tormates kohale jõudsid, oli suur must Mercedes ikka veel õuel, kuid nüüd oli selle pakiruum ja uksed lahti ning härra ja proua Koirohi ning Matilda vend sibasid kohvreid sisse kuhjates nagu sipelgad auto ümber.
     „Issi ja emme!” plahvatas Matilda õhku ahmides. „Ma ei taha teiega kaasa tulla! Ma tahan siia jääda ja preili Mee juures elada, ja kui teie loa annate, siis on ka tema nõus! Palun lubage! Issi, palun luba! Emme, palun luba!”
     Isa keeras end ringi ja vaatas preili Meele otsa. „Kas te pole mitte see õpetaja, kes siin minu juures käis?” küsis ta. Ning jätkas kohvrite autosse laadimist.
      „Ma võtaksin Matilda hea meelega,” ütles preili Mesi.
     „Ma hoolitseksin tema eest hästi, härra Koirohi, ning ma maksaksin kõige eest ise. Ta ei läheks teile pennigi maksma. Kuid see ei olnud minu mõte. See oli Matilda mõte. Ja ma ei nõustu sellega ilma teie täieliku soovi ja nõusolekuta.”
     „Lase olla, Harry,” ütles ema kohvrit tagumisele istmele lükates. „Miks me ei võiks tal minna lasta, kui ta seda tahab? Meil oleks siis üks laps vähem kelle eest hoolitseda.”
     „Mul on kiire,” ütles isa. „Mul on tarvis lennukile jõuda. Kui ta tahab jääda, siis las ta jääb. Minugipoolest.”
     Matilda hüppas preili Mee käte vahele ja kallistas teda ning preili Mesi kallistas Matildat. Järgmisel hetkel olid ema, isa ja Matilda vend juba autos ning auto sõitis kummide vilinal minema. Vend lehvitas läbi tagumise akna Matildale, kuid teised kaks ei vaadanud isegi tagasi.
     Preili Mesi kallistas ikka veel seda tillukest tüdrukut oma käte vahel ning kumbki ei öelnud sõnagi. Nad seisid ja vaatasid, kuidas suur must auto kihutades nurga taha keeras ja igaveseks kaugusse kadus.