ELLEN NIIT 70
JUUBELIINTERVJUU SÜNNIPÄEVALAPSEGA

Siis ei olnud kodudes nii palju raamatuid kui meil siin vahepeal, kuid midagi ikka kätte sattus. Hakkasin väga vara lugema, neljaselt lugesin kindlasti, kolmeselt tundsin kõiki tähti. Kuid ma ei lugenud sugugi ladusalt. Kui valju häälega ette pidin lugema, siis ikka komistasin.

Enamjao olen saanud kui mitte just oma perest, siis oma elust vähemalt. Pille ­ Riin on kokku pandud minust endast lapsepõlves ja pojast Toomast. Meie eavahe on 25 aastat. Tahtsin algul kirjutada poisist, kuid taipasin, et ma ei tunne poisslast nii hästi. Panin endale sellise stilistilise raami: ühelt poolt oma poja elujuhtumused, teiselt poolt mina ise selles eas. Aeg oli muidugi teine, kuid ühiseid nimetajaid küllaltki palju ja see andis lastele huvi pakkuva tulemuse.

„Suure maalritöö” kirjutamise tõukeks oli joonistusõpetaja Suurmetsa jutt, kui ma teises klassis käisin, et kui kõik värvid kokku segada, siis saab puhta valge. Aga ta ei rääkinud meile midagi valguslainetest. Ma raiskasin terve karbi häid vesivärve ära ja sain mingi pruunikashalli soga. Olin väga õnnetu. Lugu meenus mulle siis, kui seda raamatut kirjutasin ja seal ma tegin selle asja tõeks.

Huumor on kogu elus tarvilik.

Muidugi oleksin kirjutanud teisiti, kui poleks olnud nõukogude aega. Lastekirjandus oli küll natukene vabam, eks sellepärast kõik me sinna pugesimegi. Tsensuurist see otse läbi ei käinud, kui keegi juhtus kaebama, et on midagi kahtlast (naerab), siis võeti asi üles.

Ükskord, see oli vist aastal 1983, leiti Hoffmanni koomilisest lasteraamatust, mis on maailmas vist kõige rohkem trükke näinud, autori illustratsioonilt ingel. Avastamise hetkeks oli kogu tiraaž, üle 80 000, ära trükitud. Kirjastuse inimesed saadeti trükikotta lehte välja rebima ja uut asemele kleepima.

See oli nii absurdne asi. Seda ei mõtle keegi välja, kui pole ise üle elanud. Ja eks niisugune teadmine piiras lastekirjanikku ka. Valvsad toimetused vaatasid, et ei oleks liiga kurbi ega vastuolulisi asju.

Ikka perele söögi tegemise. Kui lapsed väiksed olid, siis ma naljatasin, et ei saa lasteluuletust valmis, kui soe vesi käte peale ei jookse. Nõusid pestes oli väga hea väikseid salme teha. Eks ta ole läinud nii, nagu Leili Andre luuletuses vihmasest suvest. Üks maamees sai heina vihmale vaatamata valmis, teine mitte, sest ootas elu ääretul heinamaal ilusat ilma. Pereemade luuletamine on samasugune: kui ootad aega, mil oled vaba, siis jääb kõik tegemata.

Jah, sõita mulle meeldib. Mul olid load juba enne seda, kui Jaan Krossiga abiellusime. Tema pidi autojuhtimist õppima hakkama siis, kui aega on, aga siiamaani pole olnud. Noored nüüd küll sõidavad ka, aga palju isal-emal kasu on sellest, mis lapsed oskavad.

Lastele kirjutamine tahab väikest ettevalmistust, sa pead lapsi tundma. Paha ei tee, kui oled enne natuke lugenud või mõelnud, kuidas lastelugude tegemine käib.

Häid lugusid on täiskasvanutele raskem kirjutada, nad on kriitilisemad ja võivad pahasti ka öelda.

Seitsmekümnendatel kirjutasin lastele palju lühiluuletusi. Kord nägi Gustav Ernesaks minu luuletustehunnikut ja palus luba mõned kaasa võtta. Mõne nädala pärast tuli ta kahekümne lauluga tagasi. Arne Oidile olen palju tekste kirjutanud.

Kahtlemata saab ta lastepärase tekstiga hakkama, kuid ta kunstnikukäsi on palju parem kui kirjutaja oma. Valter mõistab lapse hinge ja tabab seda hästi, lisaks veel tema võrratu huumor. Minule tegi ta Krõlli. See poleks iialgi muidu tuntuks saanud, kui Valter poleks sellist pätakat joonistanud.

Seis on natuke kurb, kui kirjastused on vaesevõitu ja lasteluulet on üsna raske välja anda. Riik peaks seda küünarnukist toetama, muidu nooremad ei hakkagi lastele kirjutama ja vanad kaovad eest ära. Kui kord tühimik tekib, on raske seda jälle täita.

Tähelepanu peaks pöörama laste vanematele, et nad rohkem raha saaksid, siis tulevad nad lastega ise toime.

Mina seaksin lasteaias sisse prügi sorteerimise õpetuse. Saksamaal nägin, kuidas lapsed liigitasid prügi — seitsmesse eri sorti. See õpetab analüüsivõimet, loodus­ ja kokkuhoidu, arendab kriitilist meelt. Lastele peabki lihtsaid asju õpetama, kultuur algab ju lihtsatest asjadest, näiteks hommikusest voodi ülestegemisest.

Mina sain lapsepõlves piisavalt üksi olla, metsas hulkuda, taevast vahtida ja nukunurgas mängida. Pere on nagu osa minust. Suure pere peale ma ei mõelnud, rohkem kui üht last tahtsin küll. Kõigil lastel ja lastelastel on toredaid jooni. Põnev on jälgida, kuidas geenid läbi mitme põlve liiguvad.

Mina olen saanud ka, kui mitte ühte tahtmist, siis teist. Muidugi oleks tore, kui saanuksin kirjatööle rohkem aega kulutada, kuid suur pere on ka põnev.

Ei, ainult Eestis. Juured on mulle väga tähtsad ja tahan nende lähedal olla.

TÖÖÜLESANDED

1. Kindlasti oled varasemas kooliastmes puutunud kokku Ellen Niidu loominguga . Korraldage klassis raamatunäitus Ellen Niidu teostest. Eriti huvitav oleks see, kui leiaksite mõnest raamatust üles mitu trükki. Kas kujunduses on midagi muutunud või on kõik samaks jäänud?