KUI EI MEELDI, VISKAN ÄRA

 

      Must krässuskarvaline kutsikas leiti läinud aasta novembris Tartust. Kuna leidjal polnud võimalik koera endale jätta, tõi ta kutsika Tallinna õe juurde. Õde ja ta abikaasa pidid loomakese eest hoolitsema niikaua, kuni leiavad talle uue kodu. Kuu aja jooksul sai koerake aga nii armsaks, et nad otsustasid: kui head pererahvast ei leia, jätavad kutsu endale, ehkki peres oli juba koer ­ dobermann.
     Ühel päeval, kui mees kahe koeraga pargis jalutas, tulid ta juurde kaks poissi. Nad küsisid, kas mees ei tahaks kutsikat neile müüa. Mees ütles, et ei müü, aga kui teab, et koer saab korraliku kodu ja kui poiste vanemad helistavad, on ta nõus kutsika muidu ära andma. Järgmisel päeval helistaski üks naine. Ta ütles, et on poiste ema ja nad tõesti tahavad koera. Poisid tulid kutsikale järele.
     Paari päeva pärast otsustas mees dobermanniga jalutades minna kutsika uut kodu vaatama, aadressi olid poisid talle andnud. Ukse tegi lahti vanem naine, kes ütles, et tema ei tea midagi, aga ta lapselaps oli oma sõbraga küll midagi koerast rääkinud. Naine andis telefoni. Kui mees paari tunni pärast helistas, oli poiss kodus. Ta rääkis midagi venelastest, kes olla koera tänaval ära võtnud. Mees ei jäänud seda uskuma ja läks koos abikaasaga veelkord poisi ukse taha. Selgus: poisid olid ilmselt arvanud, et tegu on tõukoeraga. Igatahes olid nad ta turule viinud, et kutsikas maha müüa. Ostjat aga ei leidunud ja poisid jätsid kutsika tühermaale vana autokummi sisse…
     Kas lugu täpselt nii oli, ei tea, sest mehe sõnutsi oli näha, et poisid on harjunud valetama. Mees selgitas välja, et tegu on Tallinna kesklinnas asuva gümnaasiumi algklassi poistega. R ja H vanemad leidsid vabanduse: poisid teevad ju ikka pätti… Ja ainus mure oli, et äkki peab koera eest raha välja andma.
     Noor abielupaar, kes oli kutsika eest hoolitsenud ja tema pärast mures, ei saa aru, miks neile koera tagasi ei toodud, kui selgus, et keegi teda ei taha. Nad ei mõista, kuidas võib keegi nagu muuseas elusolendi hüljata, olla nii tundetu ja ükskõikne. Ka keeldusid poiste vanemad raadiosse ja lehte otsimiskuulutust panemast.
     Ja paraku on selge, et söömata ja külmas väike kutsikas vastu ei pea…

Helina Piip Meie Meel

 

 

TÖÖÜLESANDED

1. Kas artiklis kirjeldatud käitumine on tavaline?

2. Mida arvata valetamisest?

3. Kuidas hinnata poiste vanemate suhtumist?

4. Mida tuleks ette võtta kodutute loomadega? Paku välja omapoolsed seisukohad. Võrrelge klassis omavahel, missuguseid lahendusvariante on kellelegi pähe tulnud?

5. Kirjuta teemal „Kuidas aidata hüljatud loomi?"