MU NAABER PIINAB KOERA

Kuningliku Loomakaitseseltsi peamajas Londonis helisevad telefonid ööpäev läbi, vastu võetakse keskmiselt 600 kõnet. õnneks pole kõik neist kaebused, küsitakse ka nõu, kuidas oma lemmikuga toime tulla.

Kui telefonineidudeni jõuab info, et kellegi naaber piinab koera, siis õige pea koputab julmuri uksele loomakaitsepolitseinik. Too peab olema julge inimene ning osav suhtleja, sest seisku lävel kahemeetrine hiiglane või väike vihane vanainimene, looma näitamisest ei pääse kumbki. Nii et loomakaitse politsei töö pole lemmikutele õigusi kõrva sosistada, vaid ikka inimestega tegelda.

Loomakaitsepolitseiniku amet on hinnatud: kahekümnele vabale kohale Londonis kandideerisid kaks tuhat soovijat.

Loomakaitseseadus on kirjas viie sentimeetri paksuses raamatus. Enamik seadusi pärineb aastast 1911, kuid juurde on tehtud hulk uusi. Karistus võib olla isegi nii karm, et julmurilt võetakse õigus üldse looma pidada.

Iga neljas väljakutse tuleb puhkuse ajaks ilma peale üksi jäetud loomade pärast. Rõdule kinni pandud või tänavale omapead jäetud neljajalgsed annavad peale politseinike tööd ka loomakaitsjaile ning, kahju küll, ka laibakoristajaile.

Kõige õudsem on sihilik piinamine. Loomakaitsepolitsei on kinni võtnud jõuke, kes organiseerivad koeravõitlusi. Ameerika bullterjeril on tapjakoera kuulsus. Just nende vahel korraldatakse võitlusi ja korraldajate taskusse voolab kopsakas kihlveoraha.

Loomakaitsepolitseinikud käivad koolides rääkimas, kuidas loomade eest hoolitseda. Paljud inimesed lihtsalt ei mõista, et loomal on sama palju tundeid kui inimesel: ta tunneb nii valu kui ka rõõmu. Jääb vaid loota, et lapsed saadud teadmisi kodus rakendavad ja ka oma vanemaid valgustavad.