Kogu Eestimaa ei ole kunagi kõnelenud täpselt ühesugust keelt ega tee seda praegugi. Kuigi meil on üks ühine kirjakeel, võib erinevatesse Eestimaa paikadesse sattudes tajuda erinevusi inimeste keelekasutuses. Saarlastel puudub ö­häälik ja Tartumaa kandi rahvas kipub hommikuti tõusma ülesse, mitte üles. Hoopis omamoodi kõnelevad aga lõunaeestlased.
Eestimaa jaguneb kaheks suureks murdealaks: Põhja­ ja Lõuna­ Eestiks. Viimaste seas on omapäraseim Võru murre.

Jaan Lattik oli riigitegelane, kiriku­ ja kooliõpetaja ning leidis muu tegevuse kõrvalt aega panna kirja humoristlikke lookesi, mida meeldib laste kõrval lugeda täiskasvanuilegi. 1998. a ilmus kirjastuselt Ilmamaa Hando Runneli koostatud kogumik „Kui meil veel püksa ei olnud". Sellest raamatust pärineb ka järgmine lugu.

NOORTE SOOVID
Jaan Lattik

     „Kusti, mis sa hinele ostat, ku sa suurõss saat," küsis Värdi.
     „Ma osta katõ rauaga püssä ja nakka mõtsavahiss, " kostis Kusti.
     „Aadu, mis sa ostat, ku sa suurõss saat," küsis Värdi Aadu käest.
     „Ma osta härmooniku ja nakka mängmä," vastas Aadu.
     „Ma küll ei osta püssä, ei osta härmoonikut kah, mis ma nuidõgõ tii, ma osta hulga papõrt ja nakka ajalehti kirotõmõ," ütles Värdi, pistis käed pükste tasku ja keerutas ennast paar korda parema jala kontsa peal ümber.
     „Kai, kos ajalehi kirutaja," pilkas Kusti, "kis tuu sis ajalehti kirutõs, igaüts tiid, et ajalehti trükitõs, sa ei tiiä viil tuudki… Ma võta püssä ja lasõ su ajalehest mulgu läbi, loi sis viil."
     „Ja ma võta härmoniku ja mängi su seitungi katski," irvitas Aadu, „ja kiä tu su lehti lugõ, ei kiäki, ma ei loi…"
     „Sa ei mõistaki lukkõ; säärtsele, nigu sa olt, ma ei annaki lukkõ; ma panõ ajalehi kappi, lasõ sis viil püssägä katski, sa ei jõuaki katski laskõ, ma tii lehe kõvast paprõst, su esä ka ei jõua, opõngi ei jõua…"
     Kustile ja Aadule ei meeldinud see sugugi, et Värdi ikka teistest enam tahtis olla; oli asi suur ehk väike, Värdi pidi ikka rohkem tahtma või tedama. Teised vaidlesid aga vastu, sundisid kui tarvis rusikate abil Värdit alla andma. Ka täna ei oleks ilma kakeluseta läinud — poisid sülitasid juba üksteisele näkku, — kui mitte Liisi tasase häälega vahele ei oleks hakanud rääkima.
     „Ma osta inele vahtsõ tanu ja Tsijuni lauliku," rääkis ta, ilma, et keegi temalt oleks küsinud. „Pühäbe, ku tõsõ kerkule läävä, sis ma panõ tanu pähä, istu sängü veere pääle ja nakka laulma."
     Tasane ühetooniline Liisi kõne mõjus poiste pääle nagu unerohi.
     „Tüdriklats um rummal," naersid poisid, unustasid tüli ja vaenu.
     Nad ei pidanud Liisist ei tea kui suurt lugu, olid aga siiski tema vastu tagasihoidlikud; sest Liisi oli pehme südamega laps, kaebas harva poiste pääle. Mõnikord käratas küll Värdi, kui Liisi vahele rääkis või oma arvamist ütles: „Tüdriklats, kasi oma nõna ja siis mii paklid keträmõ," pärast oli ta tema vastu jällegi hea.
     Tükk aega läks mööda, poisid ei rääkinud, vahekord oli ikka vähe piinlik.
     Värdi hüppas ühe jala pääl edasi ja vilistas; Liisi seisis natuke maad eemal ja pühkis räti nurga sisse nina; Kusti lebas poolküliti muru pääl ja vahtis pääsukesele järele, kes lauda poole lendas; Aadu otsis maast paraja kivikese ja viskas üle aida katuse, viskamise juures aitas ta jalaga kaasa.
     „Liisi, tulõ liivaauda mängmä," ütles viimaks Värdi.
     Selle peale vastas Liisi: „Ku sa mullõ umma lehti lukkõ annat, sis ma tulõ."     „Küll ma anna, ma anna Kustilõ ja Aadulõ kah."
     Sellega oli siis käsi lepituseks antud. Kusti keeras enda selja pääle, ajas jalad püsti ja ütles, ilma et ta Värdi poole oleks vaadanud: „Mis mi sis mängi?"
     „Mängimi pulmõ, ma olõ pillimiis," ütles Aadu ja katsus kivikest, mis tal suure varba vahel oli, õhku visata.
     „Mängimi, mängimi," hüüdsid kõik ühest suust.
     Poisid astusid kokku pulmapidu eeskava läbi arutama. Kusti ettepanek võeti ühel häälel vastu. „Värdi om peigmiis, Liisi om mõrsja, Aadu pillimiis ja ma olõ viguritegijä, ma panõ värte kinni, ku ti sõidat."
     Hõissa, pulma’, hõissa!
     Kusti pidi esimesena pulmamajasse jõudma, et noorpaarile vingerpussi mängida: teed kinni panna. Ta haaras aia äärest nuia, istus selga ja ratsutas hirnudes liivaaugu poole.
     Teised pidulised seadsid end ritta.
     Värdi Liisiga ees, nende selja taga Aadu.
     Ja sõit läks pulmamaja poole. Värdi peksis jalgadega üles ja hirnus, Liisi tema kõrval sõitis parast trahvi; Aadu tegi kätega harmoonika mängimise liigutusi ja laulis: „Savitanu kuatanu vinelõni, minutanu tütre kosilõni, aivadi rallala."
     Liivahaua juures pani kusti pulmaliste tee kinni. Noorpaar katsus teist teed pidi majasse tungida; Kusti seisis aga igalpool ees, hirnus ja trampis jalgadega. Suure vaevaga pääsis pidurong viimaks liivahauda.
     „Ankõ õlut, toogõ viinä," karjusid kõik läbisegamini.
     Liisi nappas maast kivikese ja pakkus sellega pulmalistele viina. Esimesena jõi peigmees, siis teised.
     Aadu rüüpas, tegi mõruda näo, sülitas ja hakkas siis kõigest jõust pilli tõmbama.
     Noorpaar tantsis. Noorik väsis aga varsti ära.
     „Tiimi paremb tsõõri," ütles ta. Pulmalised võtsid üksteisel käest kinni ja laulsid: „Aadamil oll säidse poiga, säidse poiga Aadamil…"
     Aadu pigistas parema käe rusikasse ja rüüpas ühtlugu rusika seest seda va kibedat.
     Kusti mängis parema käega pahema käsivarre pääl viiulit, vangutas pääga ettepoole ja trallitas: „Otsan oll’ tuu põdrajaht, kurvald kõndsõ mõtsavaht, ai, vai, rudira."
     Värdi püüdis Liisi kinni ja karjus talle kõrva sisse: „Noorik, aa suud!"
     Liisi pööras häbenedes pea kõrvale.
    „Mängumiis om väsünü," lällitas Aadu, tuigerdas ja kukkus maha.
    „Läki magalõ, pulmalisõ magamõ!" karjusid teised tagant järele ja heitsid liiva pääle. Värdi võttis Liisi kaissu. Aadu hakkas norskama, Kusti vilistas läbi une…
     Liivahauas pehme liiva pääl magavad meie noored, väsinud pulmalpidust, ja kui nad üles ärkavad, siis võtab Aadu harmoonika, mängib selle pääl ilusaid lugusid; Kusti laseb püssi; Värdi kirjutab ajalehte ja tema noor abikaasa istub voodi ääre pääl, puhas valge tanu pääs ja laulab „Siioni laulikust".

TÖÖÜLESANDED

1. Kas said kõikidest tekstis leidunud sõnade tähendusest aru? Mis aitas mõistmisele kaasa?
2. Õpi seda lugu soravalt ja ilmekalt lugema.
3. Moodustage klassis 3­liikmelised rühmad ja lugege teksti osade kaupa. Kellel õnnestus murdekeelse dialoogi esitus kõige paremini?

Eestlased on aegade jooksul end ikka maarahvaks nimetanud. Nimetus „eestlane" tuli laiemalt kasutusele alles pärast 1857. aastat, kui esimese eestikeelse ajaleha avanumbris pöördus lehe toimetaja Johann Voldemar Jannsen lugejate poole sõnadega: „Tere, armas eesti rahvas!"
Ka Värdi elas oma sõpradega maal. Tänapäeval on aga lugu erinev: suur osa rahvastikust on koondunud linnadesse.   Linnaelu on aga hoopis teistsugune. Mida oskad öelda nii linna- kui maaelu kohta?

Järgmised tekstid on pärit ajakirjandusest. Missugustele probleemidele need osutavad?