KEISRINNA JALAD

     Vanas Hiinas pidid kõrgest soost naistel olema väikesed jalad ning rikaste ja ülikute perekondade väikestel tütardel seoti jalad kinni, et takistada nende kasvamist. Kuid palju tuhandeid aastaid tagasi olid hiina kaunitaridel suuremad jalad kui nende abikaasadel; naise ilu üheks eesmärgiks loeti suuri jalgu.
     Tol ajal valitses keiser Yang Shun, kelle naine oli kuulus iludus keisrinna Di Jin! Ta oli väga ilus; mõlemad tema kaunikujulised jalalabad olid kolmkümmend viis sentimeetrit pikad ja keiser armastas teda palavalt.
     Nii keiser kui keisrinna olid väga raske unega. Kui nad kord õhtul silmad kinni panid, siis uinusid nad sügavalt, kuni kuldsed paabulinnud neid hommikul oma sädinaga äratasid.
     Aga keisrinnal oli üks väga kummaline harjumus: ta kõndis unes. Ikka ja jälle nägid teenijad, et ta öösärgis läbi saalide läheb, vaadates pärani silmil, ent midagi nägemata, otse enda ette. Mõne aja pärast nägid nad teda taas keiserlikku magamistuppa sisenevat. Muidugi peksid nad selle üle omavahel keelt, hoolitsesid aga, et see lugu keisri kõrvu ei ulatuks.
     Kuid ühel päeval märkas keiser, et üks teenijatüdruk teisele midagi sosistab. Ta ähvardas  tüdrukul lasta pea maha raiuda, kui see ei räägi, mida ta sosistas, ja nõnda saigi keiser teada, et keisrinna kõnnib unes.
     Juba selsamal ööl otsustas Yang Shun ärkvele jääda ja oma naist silmas pidada.
     Tõesti, kui keisrinna oli umbes kaks tundi maganud, tõusis ta püsti ja hõljus vaikselt toast välja. Keiser järgnes talle ning nad mõlemad liikusid nii vaikselt, et keegi ei ärganud. Lõpuks hakkas keiser kartma, et Di Jin võib kukkuda või haiget saada, seepärast astus ta keisrinna juurde, pani ühe käe ümber ta piha ja kattis teisega suu, et keisrinna ärgates ei kiljataks. Mõistagi ehmus Di Jin, hakkas rabelema, kuni ärkas, ja nägi, et see oli tema abikaasa, kes teda kinni hoidis. Siis läksid nad koos läbi saalide tagasi.
      „Mu võluv kuninganna,” lausus Yang Shun. „Miks pole sa mulle kunagi rääkinud, et sa unes kõnnid? Ma oleksin lasknud sulle valmistada kuldse jalavõru ja keti, et hoida sind uitamast.”
     „Mu käskija,” vastas Di Jin, „juba lapsest saadik olen ma unes kõndinud. Kuid ma lootsin, et sinu kõrgeauline juuresolek peletab eemale kurjad vaimud, kes mul käest kinni võtavad ja minuga öösel jalutavad.”
      Keiser sidus naise ülejäänud ööks jalavõru abil voodi külge ning järgmisel hommikul küsis ta hommikueine ajal Di Jinilt, kas ta nägi eelmisel öösel mingit unenägu.
      „Jah,” vastas keisrinna, „ma nägin, kohutavat und. Nägin, et sina olid kusagil kaugel maal ja mina läksin sind otsima. Mitu päeva käisin ma puhkamata, aga sind ei leidnud. Siis hiilis vaikselt minu selja taha suur draakon, keerdus ümber mu piha ja pani oma suure kuldse käpa minu suu peale, et ma karjuda ei saaks. Ja siis ma ärkasin ja nägin, et see olid sina.”
      „Oh mu õnnetu keisrinna,” lausus Yang Shu, „me peame leidma ravimi sinu unenägude ja uneskäimise vastu!”
      „Ma mõtlen,” ütles keisrinna, „kas äkki minu ilusad jalad pole minu häda põhjuseks? Terve päeva ma aina istun ja istun, olgu palees või aias. Võib­olla mu jalad, mis on nii suured ja tugevad, on rahutud ja tahavad kõndida; aga kuna nad ei saa käia päeval, kannavad nad mind minema öösel.”
      Nüüd oli keisrile selge, et see oligi uneskäimise põhjus. Seepärast, kuigi nad mõlemad olid keisrinna suurte jalgade üle väga uhked, otsustas Yang Shun oma naist arstida, isegi kui tema jalad tuli väiksemaks teha. Ta kutsus riigi kõige osavama kirurgi ja see lõikas kummastki jalast ära kakskümmend kolm sentimeetrit, kuid nii oskuslikult, et keisrinna ei tundnud üldse valu ning jalad paranesid peagi täielikult. Ja keisrinna ei käinud unes enam mitte kunagi.
      Aga nüüd oli tal uus mure ning ta istus ja nuttis terved päevad läbi, sest tal oli häbi end väikeste jalgadega näidata, kui kõikidel teistel neidudel olid suured jalad. Seepärast käskis keiser välja anda korralduse. Selles öeldi: nüüdsest alates peavad hiina suursugustel neidudel olema võimalikult väikesed jalad; ent kellelgi ei tohi olla nii väikesi jalgu kui on keisrinnal. Ja kõikidel pisikestel printsessidel tuleb jalad kinni siduda, et teha nad peaaegu samasuguseks nagu keisrinnal. Ja nii kammitsesidki hiina ülikud oma tütarde jalgu tänapäevani.

KAS TEAD, ET…

Hiinlased on esimesed maailmas, kes võtsid kasutusele paberraha (VII saj).

Hiinlased leiutasid kompassi, milleks oli algselt pronksist plaadile asetatud lusikakujuline magnetraua tükk (III saj eKr).

Hiinlased leiutasid paberi. Esialgu kasutati paberimassi valmistamiseks peenendatud kaltsude, bambuse ja puukoore segu (II saj pkr).

Hiina teadlased määrasid päikeseaasta pikkuseks 365,25 päeva. Nad koostasid IV saj eKr maailma esimese tähtede kataloogi ning märkasid juba I saj eKr päikeseplekke.