MADUDE KUNINGAS
II osa

      Madude kuninga antud tähtaeg oli peaaegu möödumas, kui kümnenda päeva hommikul Mandliõie maja ees äkitselt kummaline kandetool peatus. Ka kandjad olid väga kahtlase välimusega. Nad ütlesid, et on saadetud oma isandast neljandat tütart tema majja viima ja on väga rõõmsad kui ta ruttab, sest neil on ees pikk tee .
     Seda seltskonda nähes haaras Mandliõit rahutus, kuid ta ei kahelnud hetkekski, kas tuua end ohvriks või mitte. Riietunud, tuli ta jumalaga jätma isa juurde, kes palus kindlasti teatada, kuhu tütar elama asub, et ta võiks teda uues majas külastada.
     „Minu süda läheb sinuga,” kõneles isa, „ja tahaksin peagi näha, kuidas sa elad. Ma ei rahune enne, kuni olen veendunud, et sa õnnelik oled ja mees sind armastab.”
     Tütar, kes kõigest südamest isa armastas, vastas, et tahaks samuti isa näha ja võtab seepärast kaasa kanepiteri ja ube, mida ta maha puistab, et näidata nõndaviisi teed ta uue maja juurde. Seda öeldes istus ta kandetooli, mille kandjad olid tegelikult tõelisest madude soost.
     Mõne aja möödudes läks isa oma tütrele külla, nagu vanad kombed nõuavad. Mõni samm kodust eemal nägi ta äkitselt oma suureks rõõmuks seemneid, mida oli puistanud armastav tütar. Tüki maa järel kaldus joon äkki peateest kõrvale ja viis läbi ilusa maastiku, kus puud vaheldusid metsikute lillede ja vulisevate jõekestega. Üha enam ja enam hakkas maastik omandama pargi ilmet ja lõppes mõisniku maja juures, kus kasvasid haruldased puud ja lilled, levitades meeldivat lõhna.
     Vanamees hakkas kahtlema, kas ei ole ta ehk mõne tähtsa inimese elupaika sattunud ja oleks tagasi läinud, kui ta poleks märganud tütre poolt teetähiseks külvatud teri. Lõpuks leidis ta end suure majaderea eest, mis kuulusid nähtavasti mõnele hästi rikkale isandale. Taas kavatses ta tagasi pöörduda, kuid nägi jälle tütre külvatud teri, mida oli maas suurel määral, justkui selleks, et hajutada kõik kahtlused. Nüüd kadus kõhklus ja vanamees küsis teenijalt, kas emand ka kodus on. Samas nägi isa aga tütart, kes õue tormas ja vanamehe kohe kättpidi siseruumidesse tiris, ise samal ajal rõõmust hõisates. Tütar jutustas kõigest juhtunust ja rahustas isa, et tema abikaasa on väga armastav ja hoolitsev.
     „Mul on väga kahju, et sa teda ei näe, sest ta on läinud kaugele reisile, kust alles mitme nädala pärast tagasi jõuab, kuid sa pead nägema mu maja!”
     Vanamees vaatas suuril silmil kõike seda toredust, mis majas leidus. See sarnanes rohkem keisri lossiga kui lihtsureliku elupaigaga. Isa oli õnnelik, et tütre ohvrimeelsus oli nii heldelt tasutud.
     Mõne päeva pärast pöördus vanamees Mandliõie juurest koju tagasi, kaasas tohutul hulgal kingitusi. Suur oli teiste tütarde imetlus, kui isa jutustas neile lossi toredusest, kus elab nüüd nende õde. Kadedustunne ja julm kibedus täitsid vanema õe südant. Kuigi ta küll mõtles, et isa liialdas, ei saanud ta siiski rahu ja otsustas ise veenduda kõige kirjeldatu tõelisuses.
     Mida lähemale ta majale jõudis, seda enam haaras teda hirm, sest isa kirjeldused ei olnud suutnud kõike toredust edasi anda, aga ta sai endast võitu ja sammus otsustavalt peaukse juurde, kus nõudis, et teda õe juurde viidaks. Mandliõis, olles loomult heasüdamlik ja usaldav, võttis õe suurima rõõmu ja armastusega vastu ning näitas talle kogu maja toredust. Läbi hiina ja maduderiigi tuntuimate kunstnike maalidega kaunistatud tubade käies, jõudsid nad siseõue, kus kasvasid kõige haruldasemad lilled.
     Keset õue oli sügav kaev, mis oli kaevatud juba enam kui sada aastat tagasi ja mida ebausklik rahvas kartis. Kaevus usuti elavat vaime, sest nii ööl kui päeval kostuvad hääled olid sellised, mis võisid tõepoolest ainult vaimudele kuuluda. Selle kaevu vett ei kasutatud kunagi, et mitte tülitada saladuslikke olevusi.
     Mandliõie jutustust kuulates küpses vanema õe peas plaan, kuidas oma nooremat õde hukatusse saata ja ise selles suurepärases lossis perenaiseks saada.
     Kui Mandliõis üle kaevuääre kummardas ja sügavusse vaatas, tõukas vanem õde teda nii, et see tugeva karjatuse saatel pimedasse sügavikku kadus. Ümbruses ei olnud ainsatki hinge, kes oleksid võinud midagi aimata ja sellepärast ei olnud põhjust karta, et keegi sellest hirmsast teost midagi teda saab. Vanem õde aga ei mõelnud nägematutele jõududele, kes juba kättemaksu haudusid. Ka seda ei osanud ta aimata, et Läänetaevast saadetud vaim päästab Mandliõie surmast ning peidab ta ohutusse kohta seni, kui võib ta maduderiigist tulevale mehele tagasi anda.
      Kui mees oli koju jõudnud, otsiti Mandliõit kõikjalt, kuid ei leitud. Järgmisel hommikul lendas kaevust välja linnuke, kes laulis kurba laulu. Läheduses istunud vanem õde märkas äkki, et laulus on midagi inimhäälele sarnast. Terasemalt kuulates, sai ta oma hirmuks aru, et lind laulab tema kordasaadetud mõrvast. Hirmust meeletu, tormas ta tiivulise laulja juurde ja käänas sellel kaela kahekorra. Järgmiseks hommikuks oli sinna kasvanud bambusepõõsas, millest aga kostusid hääled, mis jutustasid kaevu juures aset leidnud sündmustest. Haaranud kirve, raius õde põõsad maha, lootes, et pärast seda ununeb ta roim, kuid kõlvatust ei ole nii kerge katta.
     Maha raiutud bambusepuud olid nii iseäraliku kuju ja värviga, et teenijad ei julgenud neid ära põletada nagu harilikke puid. Haruldase ilu pärast otsustati need alles hoida. Tüvi ei olnud ümmargune nagu harilikult, vaid neljakandiline ja mitte kollast, vaid musta värvi nagu tõrv. Nagu praktilised hiinlased kunagi, lasti neist bambustest teha toolid, mis otsustati oma isandale kinkida.
     Koju tagasi saabunud isand päris kohe naise järele. Teenijad jutustasid talle kurva loo, kuidas Mandliõis ühel päeval saladuslikult ära kadus.
     Samal ajal tuli ka õde, kes mureliku näoga teenijate juttu kinnitas.
     Aga siis sündis ime! Sel ajal, kui kõik kuulasid lugu naise kadumisest ja mehe näol peegeldus sügav mure, kadus üks tool järsku kõigi silma alt ära ja asemele astus Mandliõie kuju.
     Ta jutustas, mis vanem õde temaga teinud oli, kuidas head vaimud ta päästsid ja mehe tagasitulekuni ohutus kohas hoidsid.
     Madude kuningas vihastas kurja õe peale nii väga, et käskis teda karistada, samaga, mis Mandliõiele oli osaks saanud. Kellelgi ei olnud temast kahju, sest kõik leidsid karistuse hirmsa ja õela teo eest õiglase olevat.