Jõgevamaal, Vooremaa kõige tüüpilisemas osas, kus voored vahelduvad sinavate järvedega, asub Kuremaa järv.      Kuremaa järv on Vooremaa põhjaosas suurim järv. Järve pikkus on 4,3 km, laius 1,3 km ja pindala 397,1 ha. Järve maksimaalne sügavus on 13,8 meetrit.      Kuremaa järvenõgu on tekkinud jääajal mandrijää künde tulemusel. Järve nõgu on ühtlaselt süvenev.            Kuremaa järv on nõrga läbivooluga. Sissevool toimub magistraalkraavide kaudu läänest, idast ja kagust; kagust voolab järve väike oja. Lisaks neile suubub siia arvukalt väiksemaid kraave. Järve edelaküljel on rohkesti kalde- ja põhjaallikaid. Kagusopist algab Amme jõgi, mille kaudu toimub väljavool Kaiavere järve. Suurvee ajal tõuseb veepind umbes 0,5 meetrit ning kuna kaldaalad on võrdlemisi madalad, siis ujutatakse need tulvavee ajal üle. Kuival perioodil alaneb veepind kuni 1 meeter.

     Kohati on Kuremaa järve kaldaosa ja rand liivane ning see on saanud Jõgeva ja ümberkaudsete elanike armastatud puhke- ja ujumiskohaks, samuti toimub seal mitmesuguseid laagreid, kokkutulekuid, jaani- ja maitulepidustusi, mootorratturite kokkutulekuid.  
     Järve vesi on kollakas- kuni pruunikasroheline. Vee temperatuur on loomulikult madalatel kaldaaladel kõrgem kui järve keskosas.
     Nii taimestiku hulk kui ka taimeliikide arv järves on keskmine. Kaldavee taimestik ääristab enamasti mitmekümne meetri laiuse vöödina suuremat osa kaldajoonest. Domineerivaks liigiks on pilliroog, millele järgneb järvekaisel. Ujulehtedega taimestikust võib märgata penikeelt, valdavalt ujuvat penikeelt, näha võib ka mändvetikaid, vesisammalt ja vesikatku. Teatud perioodil toimub ka nn. veeõitseng, mis on tegelikult sinikute ja vabalt hõljuvate vetikate massiline paljunemine. Veepinnal võib ka märgata zooplanktoni levinumaid liike, nimelt vesiämblikke ja vesikirpe. Põhjavees elavad mitmesugused limused, väheharjasussid, surusääsklaste vastsed, vesikakandid.
     Järves elutsevatest kaladest on esindatud pea kõik liigid. Valdavalt võib siiski kätte saada ahvenat, särge, latikat, kiiska, haugi, roosärge, viidikat, linaskit, harva võib püüda ka lutsu ja angerjat. Minevikus Kuremaa järv on olnud Eesti üks parimaid vähiveekogusid, ent käesoleva sajandi keskpaigaks hävisid vähid mitmete haiguste, peamiselt vähkkatku, tagajärjel.
     Iseloomulikuks haudelinnuks on tuttpütt, kohata võib ka mitmeid pardiliike ning kuulda, kuidas tegutsevad kõrkjaroolinnud. Tavalisteks toitekülalisteks on kajakalised ja tiirud.
     Vett on saastanud järve ääres paiknevas asulas elavate inimeste reoveed. Lisaks eelmainitud saasteallikale võib veel nimetada väetisi, mis on järve tulnud mööda magistraalkraave ning on seotud põllumajanduse arenguga. Väetisega seoses on hakanud järves kasvama taimestik ning osa kaldast on võrdlemisi kinni kasvanud. Siiski võib öelda, et see pole järve üldist seisukorda ohustanud.
    Kuremaa järve sattunud väetised on põhjustanud teatud taimeliikide ja bakterite vohamise, mis omakorda põhjustab vees hapniku kadu ning seejärel võib tulevikus rääkida juba teatud kala- või taimeliikide hävimisest. Kuna järvest toimub väljavool, kuid sisse tuleb vett vaid kraavide ja ojade kaudu, on järve enda puhastusvõime vee liikumisega seoses nõrk.