Intensiivse niitmise ja karjatamise mõjul niitude taimkate muutub. Niidult kaovad taimeliigid, mis ei talu kariloomade tallamist ning asemele tulevad teised liigid.
Loomad tallavad oma teravate sõrgadega kinni mulla koos taimejuurtega. Taimejuured jäävad hapnikuvaegusse. Loomade karjatamine muudab niidu mätlikuks ja saagivaeseks.
Loomad söövad ära väärtuslikud taimed ja jätavad puutumata mürgised, ogalised ja neile mittesobivad liigid. Need liigid levitavad oma seemneid, mis leiavad loomasõnniku näol endale soodsa kasvupinna. Nii muutub karjamaadena kasutatavate niitude taimkate aja jooksul.
Endiste looduslike niitude asemele on inimesed rajanud ka palju kultuurheinamaid ja kultuurkarjamaid. Seal kasvatatakse koos üksikuid, kõrge produktiivsusega kõrrelisi.
6. Uuri, milliseid taimi kasvatatakse kultuurheinamaadel ja millised kasvavad niitudel!
Põllud
Meie esimesed muinaspõllud leiti Rebala külast Põhja-Eestist. Need on umbes 2000 aasta vanused muistsed põllulapid, mille harimine lakkas I-II saj.
Rebala muistsetel põldudel pole kunagi puid kasvanud. Siinseid alad olid lagedad ja kergesti haritavad loopealsed. Põllulapid olid ristkülikukujulised, paarikümne meetri pikkused ja laiused. Muistsetest põldudest võime jälgi leida põldude läheduses paiknenud põllukivihunnikute järgi, mida paesel maal leidus rohkesti. Põlluvaheteedeks olid jäetud põllupeenrad.
Üht peret toitnud väike põllulapp kurnati kiiresti välja, jäeti maha ja hariti selle kõrval üles uus põllulapp. Majajäetud põllulapp muutus mõne aja jooksul niiduks ja seda hakati kasutama karjamaana.
Metsastele aladele elama asudes õpiti põlde rajama alet tehes.
Kohtadel, kus suuremat metsa ei kasvanud või kus asus sööt või põõsastik, tehti kütist. Maakamar lõigati lahti ja laotati haokubude peale. Oli see tehtud, pisteti haod põlema ja sel teel saadud tuhk loobiti laiali. Järele jäid ainult kännud, mis siin ja seal põlenud maapinnast välja vahtisid. Ale ja kütis nõudis küll rohkesti aega, kuid tegi põllu palju viljakandvamaks. Kändude vahel vabaks saanud maa kisti seaninaga üles, külvati seeme peale ja äestati karuäkkega üle. Karuäkkega oli hea äestada, sest ta ei jäänud kändude taha kinni. Pikad ja painduvad pulgad libisesid hõlpsasti kändudest ja kividest üle.
|
|
Sajandite vältel on haritud üles järjest uusi maid, millega koos ka asustus on järk-järgult laienenud ja tihenenud. Juba kasutatavad maad puhastati kividest, korrastati nende niiskustingimusi. Koos moodsate põllutöömasinate kasutusele võtmisega kaotati väikesed põllulapid ja loodi masinharimist võimaldavad avarad väljad. Kuna põlluvahedes kasvanud põõsastikud ja metsatukad kaotati, muutusid suured põllumassiivid ilmastiku ja kahjurite mõjule kergemini kättesaadavaks. Põllupeenardes olnud väikesed niidud kadusid, taimestik ja loomastik muutus suurtel põllualadel vaesemaks. |
Suuri põlde haritakse raskete masinatega, mis künnavad sügavamalt ja suruvad pinnast oma raskusega. Aja jooksul on suurte põllumassiivide mullastik seetõttu muutunud. Traktorid murravad sügavalt kündes õhukestel paepealsetel põldudel lahti aluskivimit ja põldudel tuleb üha uuesti ja uuesti kive korjata.
Põllupidamine kurnab mullast välja toitaineid. Selle probleemiga on silmitsi seisnud juba esimesed põllupidajad.
Rebala muinaspõldurid lahendasid selle probleemi, võttes kasutusele järjest uusi põllulappe. Metsastel aladel muutis põllumaa viljakas alepõletamisel tekkinud puutuhk, kuid ka nemad pidid järjest uusi põllumaid juurde raadama. Asustuse tihenedes ei olnud kasutuskõlblikku põllumaad enam nii kerge leida. Kasutusele võeti mitmeväljasüsteem. Alguses kasvatati põldudel paar aastat vilja, seejärel aga jäeti põld sööti ja lasti sellel karjamaaks muutuda. Loomade karjatamisel rikastus maapind loomasõnnikuga. Hiljem võeti puhanud ja väetatud maa uuesti kasutusele.
Teadlikult hakati põlde väetama hiljem. Väetiseks kasutati peamiselt loomasõnnikut, mis lautadest põldudele veeti ja sisse künti. Rannamaadel kasutati põlluväetiseks ka adru.
Tänapäeva suurpõlde väetatakse kunstlikult toodetud mineraalväetistega, kuid mahepõllumajanduses soovitatakse uuesti hakata rohkem kasutama sõnnikuga väetamist.