MUISTENDID

     Muistend on aegade jooksul suust suhu kandunud rahvajutt, mida esitatakse tõsiloo pähe. Muistendid seletavad mõne koha teket, elu- või loodusnähtusi. Enamasti põhineb seletus kujutlusel või kuuldustel.

MUISTENDID JAGUNEVAD:

tekkemuistendid (seletavad inimeste või maa loomist, nt "Keelte keetmine", "Maailma loomine");

vägilasmuistendid (Kalevipoja ja Suure Tõllu lood);

kohamuistendid ("Piirissaare tekkimine", "Emajõe sünd");

seletusmuistendid ("Kuidas tekkis vikerkaar?")

ajaloolised muistendid (jutustavad ajaloolistest sündmustest ja isikutest,  nt "Tsaar Peeter Padises").

 

     Kolanud kord Kalevipoeg Peipsi piiril, jalad sammumisest valusad, pea päikesest uimane. Kõigele lisaks tulnud ka nälg kallale. Vägimees sai küll põdra kätte, küpsetas ja sõi ära, aga siis hakkas kange uni peale kippuma. Ent kuhu pikali visata?
     Kõikjal lausa lage maa, pole mõistlikku peaalust. Õnneks näeb Kalevipoeg lähedal kolme kõhukat heinasaadu, asib need sülle ja kohendab padjataoliseks kuhilaks. Mis nüüd viga magama jääda? Varsti on norskamine lahti. Külarahvas kuuleb kaugelt metsa tagant norinat ja arvab, et küll ikka müristab, ainult et piksepilve pole näha.
     Juhtus aga nii, et Kalevipoja ase sattus olema Peipsi Sortsi kodu pool kandis. Vägilase vana vaenlane ei saanud enne rahu, kui leidis norskaja üles. Oi, kui hea meel nüüd Sortsil hakkas: Kalevipoeg pikali nagu väeti laps, vaja talle mõni õel vemp mängida. Kuid võta näpust: niipea kui ta magajale läheneb, jääb norskamine nõrgemaks.
     Sorts ei tihka head võimalust sugugi nii lihtsalt käest lasta. Pärast väikest mõtlemist läheb ta metsa ja otsib seitset liiki kangeid rohtusid ja juurikaid, hõõrub pulbriks, viib Kalevipoja nina alla. Uinuv vägilane hingab sisse koirohtu, hullu koera kõnnurohtu, hundimarja lehti, jumpsijuurikaid, kassitutraid, mürktulikaid ja kaetuserohtu. Hingab, hingab ja suigub üha sügavamalt. Lõpuks näeb Sorts, et paras aeg ju vist käes. Rebib Kalevipoja pea alt sületäite kaupa heina ära, loobib Peipsi lainetele.
      Vägimees magab vägevalt ja nädalate viisi, pea allapoole rippu. Ärkab alles siis, kui sinine ja vihane parm talle kõrvaauku ronib ja kõdistab. Oi, kuidas pea kumiseb, kael valutab, keha on nagu läbi tümitatud. Alles aegapidi taipab ta, et küllap siin jälle Sortsi käsi on mängus olnud. Aga võta sa seda õelust veel kinni – Sorts on ammuilma üle viie vee, kuue künka ja seitsme soo vehkat teinud. Ei ole Kalevipojal vaja kaua nuputada, mil moel ta uni nii sügav olnud. Märkab uimastavate rohtude kuhjakesi, heidab need vette.
     Vaikne tuul loksutab Kalevipoja peaaluse heina ning unerohud kaldast kaugemale. Ühes paigas on järv madal, sinna jäävad tuustid kinni. Ajapikku lisandub igasugust prügi ja kõntsa, järverohtu ja vetikaid. Nii tekib algul vaevumärgatav laid, saja aasta pärast kasvab see parajaks saareks. Et uus tükk on jäänud täpselt kahe maa vahele, pannakse talle Piirissaar nimeks.

MÕNDA MUNAMÄEST

     Kalevipojal olnud Pihkva kandi venelastega head kaubad koos, käinud üha üle järve saelaudu toomas. Kuidagiviisi saanud asjast ka Sorts teada, saatnud oma pojad kangelast kiusama. Vaevalt jõuab Kalevipoeg kuivale maale ja istub rannaliivale puhkama, kui terve summ pisikesi sortsihakatisi ilmub pilvena tema elu hapuks tegema. Üks näpistab vägimeest kintsust, teine sihib mättaga silmaauku, kolmas togib eemalt pika toikaga, neljas veelgi arglikum – heidab hoopis kaugelt linguga kive. Kalevipoeg kargab püsti, hakkab sortsinibulaid laudadega lahmima. Peksab nõnda agaralt, et varsti kogu Pihkva järve rand lauajuppe täis.
     Et koormast pole enam ühtki tervet saelauda järel, käib Kalevipoeg veelkord Pihkvas ära, toob uued ja veelgi ilusamad. Kuid kahekordne tee väsitab. Haanja mail tuleb vägimehele kange uni peale. Heidaks sinnasamasse lesima, aga peaalune oleks nagu viletsavõitu: määratu kivirahn, kandiline ja kõva. Tarvis oleks pehmemat patja. Kraabibki Kalevipoeg hulga sammalt kokku, paneb kalju ümber ja kalju peale. Nii sünnib ilus kuppel, pisut piklik ja munajas. Meie päevil hüütakse seda Suureks Munamäeks, vägilasele kõlbas kõrgendik vaid kukla toetajaks. Kalevipoeg oli mees kui merihärga, väsimus talle vääriline. Kuus ööd ja kuus päeva puhkab ta Unetaadi magusas rüpes. Kui tõuseb, on peaalune kivikõvaks rõhutud, jalad aga maakamarasse lohu vajutanud – see on nüüd vett täis valgunud ja Vaskna järve nime saanud.
     Palju aastaid hiljem oli Kalevipojal taas kodutee Pihkvast jalge all. Ja nagu kunagi varem Võrumaal, kippus väsimus jälle kontidesse. Koht tundub tuttav. Ööpimeduses kobab vägimees endist magamisaset, aga peaalune oleks nagu kõvavõitu. Paneb seetõttu põse sealsamas kummuvale mullakuhjale ning magab seitse ööd ja seitse päeva vahetpidamata. Ärgates ringutab mõnusalt, murrab seitsmesüllase kuuse rännukepiks ja jätkab sammumist. Kalevipoja teist patja tunneme Vällamäena, seal otsas on ta peaase üsna hästi näha.
     Mitusada aastat läks mööda. Munamäe juurde hakati Haanja mõisat ehitama. Koormate kaupa veeti kokku palke ning kive, lupja ning laudu. Kõik oleks korras, kui vaid sobiva nurgakivi leiaks. Paraku on Haanja kant suurtest rahnudest vaene. Äkki tuleb ühele müüriladujale meelde: Munamäel ju lebab iidsetest aegadest paras kivi. Saadetakse kuus meest seda ära veeretama, aga jõust jääb vajaka. Isegi kuus korda kuus kõige tugevamat mõisaorja ei suuda rahnule tuult alla teha. Alles härjapaar tuleb ülesandega toime. Mürakas kerkib nagu ägades oma pesast, veereb tolmupilve tõstes mäest alla ja praksatab pooleks.
     Parem pool muna kui tühi koor, otsustab ehitusmeister, ja nii upitatakse suurem tükk härjavankrile. Kui nurgakivi paika pandud, algab kibe müüriladumine. Vundamendist jõutakse juba õhtuks seina juurde. Aga oh häda! Mis päeval tehtud, see hommikuks lõhutud! Koguni nurgakivi on läinud! Seatud siis härjad ikkesse ja toodud Munamäe juurest teine rahnupoolik ära.
     Müüritöö pannakse jälle käima, kuid seekord jäetakse ööseks valvur välja. Öövaht on vana soldat, hoolas kaema. Võtab otsuseks pahategijad teo pealt tabada.
     Jõuab kätte südaöö. Vahimees kuuleb, kuidas lähenevad imekiired ja kerged jooksusammud. Näeb Munamäe poolt härjapõlvlast tulemas – sibab nagu mätasmütt, ikka vundamendi poole. Seal loobib alusmüüri laiali, võtab määratu nurgakivi hõlpsasti sülle ja tahab tagasi minna. Kuid juba seisab öövaht ees, okslik tümikas ähvardavalt püsti: "Seis! Kuhu sa meie rahnu tassid?"
     "Pole see ühti teie oma," vastab päkapikk, "rahn oli seniajani hoopis meie vahitorn, kust käisime vaatamas, kas Kalevipoeg ehk jälle ei tule Munamäele magama, meie elamist-olemist segama. Tema tegi küll mäe valmis, aga rõhus selle ka ühe ööga madalaks. Kui tulime siia elama, siis vedasime oma turjal kruusa juurde ja saime endise kõrguse kätte."        Vahimees küsib imestusega, et mida härjapõlvlased Kalevipoja-taolisele hiiglasele teha ka jõuaksid. Väike habemik vastab:"Noh, põrutaksime talle sellesama rahnuga pähe. Just seepärast tulebki kivi tagasi viia.
     Vanal soldatil hakkab härjapõlvlasest hale. Laseb mehikesel kõige oma kandamiga minna. Räägib hommikul kogu loo ehitusmeistrile, kes samuti on asjaga päri. Varsti leitakse mõningase otsimise peale uus nurgakivi ja seekord ei tule enam keegi müüritööd segama. Päkapikkude vahitorn jääbki Munamäe veerule.

         TÖÖÜLESANDED