SÕNAVARA2

Oleme Läänemere ääres elanud juba umbes 8000 aastat. (Mõnede teadlaste
arvamuste järgi isegi 10 000 aastat.) Eestlased on teistest rahvastest kõige
kauem elanud ühes ja samas kohas. Kas see on hea või halb? Kuidas on see
meid kujundanud? Miks nii paljud teised rahvad on ka tahtnud Läänemere ääres
elada või vähemalt siin valitseda? Miks on siin looduse poolt turvaline?

Meie sõnavarasse kuulub umbes 3000 omatüve ehk põlistüve.
Mõned põlissõnad on enam kui 6 000 aastat vanad (kujuta ette!) ja neid hästi põliseid sõnu on meil saja ringis: ema, jõgi, kaks, kala, keel, nimi, puu, päev, vesi; elama ja olema.

Umbes 200 omatüve oli vähemalt 5 000 aastat tagasi: hing, ilm, isa, jalg, jää,
kask, koda, käsi, lind, maa, öö, üks. Siis lisandusid amb, kotkas, kõht, külm,
lõuna, meel, peni, tuul, vana; jagama ja jaksama.
(Sõnavara päritolust: Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross. Eesti keele käsiraamat, 1997).

Kogu meie sõnavarast on umbes 85% laensõnad. Nii palju! Omi sõnu nii vähe!
Selles pole midagi imelikku ega ootamatut, sest…MÕTLE PISUT.

Nagu kõik teisedki keeled, on eesti keel arenenud pidevalt teiste rahvaste ja
keeltega kokku puutudes.

Üks vanemaid laene on arvsõna SADA. Hästi vanad laenud on ka ratas, kirves,
oinas, hammas, hernes.

"Eesti keele iseseisva arengu jooksul on kõige rohkem laensõnu ( üle 1000) üle võetud alam-saksa keelest, mis on seletatav sajandeid kestnud saksa ülemvõimuga Eestis. Alamsaksa laensõnad on näiteks kool, kampsun, tellis, köök, kamber, nööp, müts, seep, paber, pood, suhkur jt. Kui Eesti läks 16. sajandi lõpul Rootsi riigi koosseisu, hakkas eesti keelde tulema rootsi laensõnu — näiteks plika, särk, tasku, laut, plaat, kelk, ämber, säng. Esimesest vene ajast (18.-19. sajand) on eesti keelde jäänud sellised laensõnad nagu kopikas, pintsak, pliit, puravik, polk, rood, suli, jaam jt."
(Martin Ehala. Eesti keele struktuur. Õpik gümnaasiumile, lk. 293)

Missugused antud tekstis toodud laensõnad on eesti keeles praegu vähem
tarvitusel kui näiteks 20 aastat tagasi?