RAHVALUULE
Eestlased võivad olla õnnelikud, sest nende folkloor on olnud läbi aegade väga
rikkalik. Rahvaluulet oli 19. sajandi lõpuni edasi antud põlvest põlve, suust suhu,
kuid
paraku ei ole inimese mälu lõplik, paljugi kippus ununema.
1888. aastal
esitas Põlvamaa mees Jakob Hurt üleskutse hakata rahvaluulet
koguma, st seda üles kirjutama. Tänu Hurdale ja tema üleskutse järgijaile võime
tänagi vesta vanu muinasjutte, pärida üksteiselt mõistatusi või püüda laulda
rahvalaule.
Rahvaluules on
meie esivanemad juba muistsetest aegadest väljendanud oma
mõtteid ja tundeid. Osa on ununenud, kuid palju on ka meieni jõudnud. Vanim
rahvaluule liik on regivärsiline rahvalaul, mida iseloomustab
1. rõhuliste ja rõhuta silpide
vaheldumine,
2. algriim
3. mõtteriim ehk parallelism (ühes värsis väljendatud mõtet korratakse teiste
sõnadega).
Regivärsi puhul on olulised nii sõnad, viis kui ka esitus.
LAULA, KUNI ELAD
Laula, laula suukene
liigu linnukeelekene,
mõlgu marjameelekene
Ilutse südamekene.
Küll saab siiski vaita olla
kui saab alla musta mulla
kena kirstu keskeelle
valge laudade vahele.
|
ILU KANNAN KAASAS
Igav on olla iluta
hale olla laulemata,
kole käo kukkumata
raske rõõmuta elada.
Ma ise ilu tegija,
rõõmu kalli kandija.
Ilu kannan kaasassana
|
puna põllepaeladessa,
rõõmu rõhtude keskeelle
valge laudade vahella.
Enne ma une unustan,
Maha jätan magamise,
kui ep ma ilu unusta
ja rõõmu kallista kaotan.
|
|