Ellule meeldis kangesti niisugune puhastamine. Ta haaras paar tuulejõust vingerdavat voolikut pihku ja laskis mootoritel ka pimedamad nurgad lagedaks puhuda. Hiired põgenesid piuksudes kõige kaugematesse urgudesse ja ootasid kössitõmbunult, millal ometi kole orkaan lakkab. Köögis läks Sõnnide põline vaskkell tuule käes liikuma ja hakkas tinisema. Kui Siim tuulejoad lae alla suunas, kerkis lagi ühest nurgast veidikene. Tolmujuga haaras endasse nüüd ka saepuru ja heinapepri.
     Sõnnide aia ääres paindusid kased looka ja isegi raske kaevuvinn kägises tuulesurve käes. Kalkunid olid ära kohkunud ja koerakuuti pugenud, mis ammu tühjalt seisis. Nendel lindudel olid ju sabad nagu purjed, ja katsu sa vastu seista, vägisi kisub lendu.
     Ümberkaudu tõmbasid inimesed sajatades aknaid kinni ega taibanud, kust sellise vaikse ilmaga see hirmus tolmutuul ilmus.
     Kui tubadest oli kõik tolm välja lennanud, torkas Siim kõigi seitsmeteistkümne tolmumootori voolikud ahjusuust sisse ja otsustas, et teeb ühekorraga ka lõõrid ja korstna tahmast ning tuhast puhtaks. Nüüd hakkas Sõnnide maja kohalt must pilv küla poole liikuma. Inimesed põgenesid hoonetesse varjule, toppisid lukuaukudele tropid ette ja lükkasid siibrid kinni. Justkui oleks läheduses mõni tulemägi tuhka purskama hakanud. See oli Sõnnide noorpere õnn, et külaelanikud tuha- ja tahmapilve mingiks looduse vingerpussiks pidasid. Muidu oleks rahvas tulnud ja noorperele sedamaid säru teinud. Eks naabrinaine Nuti Triinu taipas küll, kes selle tolmutuule ja tuhapilve rahvale kaela saatis. Aga Triinu teadis ka, et elu õpetab inimest nagu raske koorem hobust. Eks ta selle tarkuse peale seekord lootma jäigi.
     Kui Siim Sõnn viimaks mootorid välja lülitas ja Ellu poole vaatas, ei tundnud ta naist ära. Seda prisket murjanit ta ees oleks paras olnud varestega sõtta saata. Ka kleidi punane värv ei paistnud paksu tolmukorra alt välja ning Kukeseene kuninga tütre varbad polnud sugugi enam roosad, vaid päris pigised. Justkui oleks noorik ära unustanud, et tal kingi jalas pole, ning jalavarjude asemel oma päkad musta saapamäärdega sisse tõmmanud.
     See sünge väljanägemisega võõras naine, kellel heledapäise Elluga midagi ühist polnud, hõikas nüüd Siimu.
     Eks tema ei tundnud jälle omakorda Siimu ära. Kuna Siim viimati ahju ees kohmitses, oli ta hullupööra tuha ja tahmaga koos. Ellu arvas, et mõni tuhamölder on korstna kaudu tuppa ilmunud. Kohe ei saanud sõnu ka suhu, sest hamba all krigises liiv, keele peal lasus tuhapäts ja kurk tuli puhtaks köhida. Viimaks said nad teineteisele selgeks teha, et tuhamölder on siiski Siim ja priske murjan ei keegi muu kui Ellu Kärbsenäpp.
     /---/ Nüüd tundsid mõlemad, et nälg varuks. Siim laenas Triinu riidast mõne halu puid ja tegi tule koldesse. Ellu silmitses padasid ja panne, aga need olid kõik tahmaga koos. Lõpuks leidis ta sahvririiulilt ühe päris puhta kohvikannu. Ega midagi, Ellu kallas hüva anuma vett täis, pistis sinna Kukeseene kuninga poolt kaasaantud seened sisse ja pani toidu tulele. Seni kui Ellu taldrikuid otsis ja lusikad lauale leidis, oligi seeneleem keenud. Noorik hakkas suppi laiali kallama. Vees porsunud kukeharjad kippusid kannutila ummistama. Abivalmis Siim keeras seda märgates kohvikannul nina peast ära, et see tema Ellule ilmaasjata tüli ei teeks.
     Söömaaja lõppedes viskas Ellu taldrikud üle õla uksest välja. Nad olid ju mitu virna toidunõusid pulmakingiks saanud, nii et selle kahe taldriku pesemisega ei tasunud vaeva näha.
     Pärast laotas Sõnnide noorpere saaniteki õuenurka tahmaste nõgeste peale ja keeras enda pikali, et leiba luusse lasta. Kuna Triinu parajasti oma maja ees lõõtsmoonikut mängis, tundsid Ellu ja Siim ennast päris paradiisis olevat. /---/

1. Kirjelda Sõnnide noorperet.

2. Mille poolest erineb Ellu ja Siimu koristamine sinu koristamistavast?

3. Loe läbi A. Beekmani raamat Sõnni Siim".