SIIM JA ELLU TULEVAD SÕNNIDE MAJJA ELAMA

(Katkend raamatust "Sõnni Siim")

Aimée Beekman

     Pärast pikka pulmapidu lükkas Ellu Kärbsenäpp ühel varahommikul Kukeseene kuninga kuurist oma käru välja ja uus perekond hakkas koduteele asutama.
     Kõik toodud taldrikud, tolmuimejad, korv nugade-kahvlitega ja triikraudade rivi sai kastiga kärusse laaditud. Isa kingitud kella, mille katuse alt parajasti kägu välja hüppas ja kukkudes kuuendat tundi kuulutas, pidas Ellu paremaks kaela riputada. Killu kalkunipojad olid suure pidu ajal päris parajateks lindudeks kasvanud ja sellepärast arvas Siim, et need võivad oma jalgadega teed mõõta. Nuti Triinu kui Sõnnide naaber oli otsustanud noorpaari kolimise juures abistada. Eit sättis lõõtsmooniku rinna peale ja upitas trummi kärusse taldrikuvirna otsa. Lõpuks jooksis Ellu veel kord isamajja ja pani ühe salapärase punase karbi koormale
lisaks.
     Ega midagi, jõudiski lahkumishetk kätte. Kukeseene kuningas, kes polnud ikka veel piduriideid seljast võtnud, oli tütre lahkumise puhul ühe värske ja eriti suure kukeseene nööpauku torganud. Samu seeni oli ta veel pika nööri otsa ajanud. Need andis ta Sõnnide perele kaasa, et oleks koju jõudes midagi hamba alla panna.
     Killu seisis kannatamatult isa kõrval, jälle oli tal pats põlvini ja selle otsas rippus laastukorv. Korralik Killu kibeles metsa minema, sest kõik keldrid ja sahvrid olid tühjaks saanud. Killu kandis taas sedasama rohelist kleiti, mida tookord kaasikuski, kui Siim temaga kokku sai. Ka Ellu oli oma kollaste lappidega täpilise kleidi selga tõmmanud. Jälle oli ta paljajalu, roosad varbanupsud harali.
     Siim lükkas käru liikuma, Ellu tuli järele, kalkunid sabas. Kukeseene kuningas ja Killu lehvitasid lahkujatele kaasa. Oli natuke kurb nagu ikka pereheitmise ajal.
     Nuti Triinu vudis ette ja tõmbas lõõtsaloo lahti. Kohe läks kõigil meel magusamaks ja linnud võtsid Nuti Triinu eestvedamisel hommikuse laulu üles. Kalkunidki kulistasid kaasa ja ajasid ennast kohevile.
     Ega midagi, rändas see killavoor mis rändas, aga keskhommikuks jõuti pärale kah.
     Eks vahepeal oli Sõnnide õu üleni kõrvenõgestesse kasvanud ja Ellu ei saanud umbrohust palja jalaga läbi. Siim pakkus küll, et tõstab Ellu koos käruga otsejoones ukse ette, aga Ellu arvas, et ega ta saa tuppa vangi jääda. Noorik käskis Siimul nõgestelahing maha pidada. Siim ei osanud otsustada, mil moel umbrohust jagu saada. Hakkad nõgeseid ükshaaval maa seest välja tõmbama, võid õhtuni noppida ja käed villis pealegi. Ellu ka väsib ootamisest ära.
     Polnud Siimul pääsu, ta tõmbas kuuekrae üles ja heitis pikali maha. Mehemürakas rullis ennast väravast ukseni ja tagasi. Ellu kilkas heast meelest ja Nuti Triinugi küünitas üle aia vaatama, mis naabrinaisele nalja teeb. Niimoodi muljuski raske kerega Siim kõrvenõgestesse laia tee sisse. Ellu Kärbsenäpp marssis, pea püsti, nagu perenaine kunagi Sõnnide elumajja.
     Aga toas tuli uus häda ilmsiks. Eks tolm oli vahepeal sahinal sisse hiilinud ja kõik ümberringi halli korraga katnud.
     Nüüd polnud Siimul pikka arupidamist. Ta tänas tagantjärele külarahvast, kes taipas pruutpaarile tolmuimejaid kinkida, ja tassis need pikkade voolikutega riistapuud sisse.
     Ellu lükkas kõik aknad lahti ja Siim pani mootorid käima.
     Ega majatolm pole õietolm, et seda tasuks kotti korjata. Sellepärast seadis Siim tolmumasinad niiviisi tööle, et need mitte ei imenud õhku, vaid hoopis puhusid. Seitseteist mootorit kogusid unnates jõudu ja kihutasid õhu liikuma. Kus nüüd läks möll ja tuulispask lahti! Ahjupealselt ja kappide otsast tõusis hall lade lendu, nurkades keerlesid ähmased vihurid ja pisemad tarbeasjad vuhisesid koos tolmuga aknast välja.