Tüdrukutele meeldis Sebastiani juures. 

    "Kuule, kas sa tahaks meiega kampa lüüa?" küsis Viisu. "Sul nagunii õiget tööd ei ole. Võiksid meiega koos maja ehitada. Sa ju oskad."

    Valvur naeratas vaikselt ja jäi nõusse nagu alati. Ta lubas aidata niipalju kui saab. Ega tüdrukud rohkem oodanudki. Nad rääkisid veel kord oma lugu ja seda, mida direktor tahtis.

    "Aga kas ta veel midagi rääkis?" uuris Sebastian.

    "Ta rääkis veel midagi keskmisest majast, mis on ühekorruseline," meenutas Liisu. "Vist mõtles midagi sellist, mis ei oleks palju parem kui keskmine maja meie piirkonnas..."

    Sebastian ütles, et direktorit tundes võib seda arvata küll. Kui tüdrukud teada tahtsid, miks ja kust valvur seda arvata võis, kehitas Sebastian vaid õlgu ja ütles vaikselt, et eks igaühel ole oma veidrused. "Kuid igal juhul tuleb meil nendega arvestada."

    "Tuleb jah," oli Liisu päri. "Kui tavaline inimene midagi imelikku ütleb, on see veidrus. Kui aga sedasama ütleb direktor,  on see otsus."

    "Vist tahate nüüd välja uurida, missugune on piirkonna keskmine maja. Kui see on teada,  võib edasi mõelda."  

"Kujutage ette, kui teete sellise projekti, mille maksumus ületab tunduvalt direktori ettekujutuse keskmisest majast,"  ütles Sebastian teed rüübates. "Mis sa arvad, mida direktor siis vastab?"

Liisu arvas, et direktor vastab siis nii: .
Ta pani tee sisse neli  tükki suhkrut ja võttis küpsist. Magusat armastas ta väga.

Viisu pani sama palju suhkrut, sest talle ei meeldinud oma õest maha jääda. "Aga ega nüüd üleliia odavat ka ei taha teha. Sest mina küll ei kavatse kodus sellistest plekktopsidest juua nagu need siin," lasi ta vastu kruusi nipsu, nii et kume helin üle toa kajas. "Ma olen täitsa kindel, et ta siiski arvestab sellega, kes me oleme. Mis sa  arvad, Sebastian, mida direktor meile vastab, kui me üleliia odavat maja ehitada tahame?"

Sebastian arvas, et direktor võib vastata umbes nii :
"".

Aga keskmise maja  kindlakstegemisest ei olnud ikkagi pääsu. Kuidas seda teada saada?...

"Mõelge siis sellele," ütles valvur ja kraamis sahtlist pliiatsi ning paberi välja. Tegelikult ei tundnud ta üldse olevat solvunud, et Viisu tema ruumi vineerist putkaks kutsus. Preilide asi. "Teie nuputage, aga mina panen meie edasise tegevusplaani kirja."

Tüdrukud lõpetasid teejoomise ja läksid välja uurima. Lubasid õige varsti tagasi tulla - siis, kui nad teavad, missugune see piirkonna keskmine maja on.

Tüdrukud arutasid omavahel, kuidas nad saaksid  majade seisukorda teada. Nad kirjutasid:
1. Küsida naabrite käest. 2. 3. 4.
Seejärel uurisidki nad välja, milliseid  elamisi on.