Viisu koputas uksele.

    "Tere," lausus direktor. Ta juhatas õed lahkelt istuma, sest ta teadis, kellega tegu on. Tugitool oli nii pehme, et Liisule tundus, nagu  vajuks ta sellest läbi.
Direktori kabineti mööbel ja sisustus  nägi välja selline:

Direktor vaatas Viisule ja Liisule otsa ja jäi kuulama.

    "Meil on lühidalt selline lugu, et kraan ei tööta, rõduuks ei käi lahti ja me tahame uut maja saada," ütles Viisu. "Täna pesin ma viimast korda Coca-Colaga hambaid."

    "Ja meil on tõsi taga," toetas Liisu oma õde.

    Direktorile läksid tüdrukute mured vägagi korda. Sest direktor oli hea tööandja ja vastutav kõige eest, mis tema alluvatega juhtub. Ta tahtis tüdrukuid aidata. Et olukorrast paremat pilti saada, palus ta Liisut ja Viisut korteri sisustust ja selle hetkeolukorda kirjeldada.

 Lapsed kirjeldasid, missugustes tingimustes nad elasid.

"Praegu on meil ainult kaks tuba, üks hullem kui teine," ütles Viisu.
Liisu kirjeldas täpsemini: "Esimene toas on : ja teises toas on: Kööki pole õieti ollagi, see näeb välja selline: "Ja vannituba" lõi Viisu kahte kätt kokku. "Vannituba on selline, et "Peame ära kolima, sest

    Direktor jäi laste esitlusega igati rahule. "Hästi tehtud, loogiline, põhjalik põhjendus ja ka emotsionaalselt toredasti esitatud."