Direktori juurde I

Töö projekti kallal hakkas läbi saama. Veel veidi vormistamist ja tegevuskava koos täpsete numbritega oligi valmis. Ka tüdrukud tundsid seda ja veel tundsid nad, et on midagi tõeliselt suurt ja kasulikku korda saatnud.

Sebastian tegi jälle teed.

    "Nüüd ei ole muud kui ainult vormistamine," ütles Sebastian.

    "Natuke ikka on küsimusi küll," arvas Viisu. "Ega seda direktorit ja ta omapärasid tea. Järsku talle asi ei meeldi ja ta ütleb, et elage aga oma kahetoalises kuudis edasi."

Sebastian oli päris kindel, et seda ei juhtu.

"Ära ole nii kindel," ütles Viisu. "Vaat kui juhtub ja me oleme endiselt katkise kraaniga."

"Kui teeme nii, nagu teinud oleme, siis seda ei juhtu."

"No kuule, Sebastian, ära tee nalja. Direktor on siiski see, kes otsustab. Sina oled ju ainult valvur, hea südamega küll, aga siiski valvur."

"Jah, valvur on minu elukutse," ütles Sebastian. "Selle eest saan ma palka. Aga peale selle olen ma veel omanik."

    "Mis tähendab omanik, mis elukutse see on?"uuris Viisu.

    "See polegi elukutse," selgitas Sebastian. "Elukutse on mul valvur. Omanik on midagi muud. See on nii-öelda varanduslik seisus. See firma, kus direktor töötab, ja see maja on minu oma."

    "Nii et kõik siin kuulub sinule, see põrand, lagi ja lõppude lõpuks ka meie vanemad ja direktor?"

    "Ei vanemad ega direktor kuulu minule. Minule kuuluvad vaid need asjad, millega nad töötavad ja ka see organisatsioon ja nimi."

"Oled sina ikkagi üks valvur... ja kapitalist ka," vaatas Viisu Sebastianile otsa.

"Nüüd ma saan siis aru, kust sul nii kallid maja ja auto on," jõudis Liisu äratundmisele.

"Kuule, sa oled segane," teatas Viisu pärast hetkelist pausi ja järelemõtlemist. "Vaata, kui palju sul raha on ja selle asemel, et midagi suurt teha, töötad sa valvurina!"

    "Kuule, aga kui see kõik oleks sinu oma," oli omakorda Sebastiani kord üllatuda, "kas sa siis ei istuks siin ukse peal ega valvaks kogu päeva, et keegi midagi minema ei kanna? Teistel pole sellest varast ei sooja ega külma. Kuid minul on, sest kogu see vara on ju minu oma!"

    "Ei, mina kindlasti ei istuks siin. Ma hoiaks kasvõi uksed lukus, aga siin putkas ma päev läbi kindlasti ei passiks," ütles Viisu.

    "Olgu," ütles Sebastian. "Me kõik erineme   üksteisest pisut, praegu on aga oluline, et projekt ja eelarve saaks korralikult vormistatud."

Tüdrukud lubasid, et annavad projektile kodus viimase lihvi ja arvutavad kõik korralikult läbi ning tulevad siis tagasi.