Koeral oli küll voli korteris vabalt ringi saalida, kuid see oli tal praegu tülikas, sest vaheuksed olid kõik kõvasti kinni. Kui tal tuli tahtmine teise tuppa minna, siis haugatas ta ukse taga ja lapsed pidid uksi aina avama ja sulgema.
     Papagoi lemmikväljenduseks oli nüüd kriiskav: "Loomaaed!"
     Ühel hommikul oli aga oravapoeg kadunud. Lapsed tuhnisid toad ja esiku põhjalikult läbi. Koer aitas ka otsida, aga oravapojast polnud jälgegi.
     "Ehk jättis teist keegi õhtul mõne ukse lahti ja kass pääses sisse?" ütles ema ja vaatas ise kahtlustavalt oma lapsi.
     "Kass pole süüdi!"hakkas tüdruk nutma. Jäi arusaamatuks, kas ta nuttis orava pärast või sellepärast, et tema lemmikut alusetult süüdistati.
     "Kui orav oleks maha murtud, siis oleks ju pahateo jälgi kuskil näha," lohutas vanaema. "Küll ta välja ilmub."
     "Võib-olla pääses ta kuidagi uksest välja ja mängib rõõmsalt aias!" leidis poiss ise lohutava lahenduse.
     "Kuidas? Ta ei saanud ju läbi lukuaugu õue minna!" ütles ema närviliselt, ent hakkas varsti ise ka kahtlema: "Aga kui isa tööle läks, ehk ei pannud ta tähelegi, et orav ka välja lipsas?"
     "Ta oleks ju tähele pannud. Ei, see pole võimalik!" kaitses vanaema oma poega.
     "Aga muud lahendust lihtsalt ei ole," ütles ema ja läks õue vaatama, kas orav ehk ongi õues.
     Lapsed ja koer jooksid samuti õue.
     Õues siristasid linnud üksteise võidu, kuid oravast ei olnud jälgegi.
     Aiavärav kriuksus ja kõigi pilgud pöördusid selle poole - isa tuli.
     "Miks sa nii vara koju tulid?"
     "Meie orav on kadunud!"
     "Järsku sina lasksid orava välja?"
     Need küsimused sadasid isale robinal kaela. Isa ei saanud kõigile korraga vastata. Ta ütles vaid: "Tulge, lapsed, arvake, mis mul taskus on!"
     Lapsed jooksid isa juurde.
     Poiss tõstis isa mantlitasku klapi üles ja pistis käe taskusse. "Oi, orav!" Poiss võttis orava taskust välja. "Käes!"
     "Miks sa ta tasku pistsid?" päris ema.
     "Küllap ta oli öösel sinna pugenud. Mina ei aimanud midagi, sõitsin bussiga tööle. Siis oli mul pastapliiats kadunud, läksin seda mantlitaskust otsima ja leidsin orava. Koju tulin sellepärast, et loomakesel on taskus terve päev ehk igav olla."
     Kõik hakkasi naerma.
     Seepeale tõusis orav poisi käe peal püsti ja hüppas vupsti! puuoksale.
     "Vaata, kui väle teine!" hüüdis vanaema, kes seda kõike oli ukse pealt jälginud.
     "Tsuk, tsuk!" meelitas poiss oravat. "Tule tagasi!"
     Orav aga hüppas teisele oksale. Siis kolmandale.
     "Küll on osavaks läinud!" imetles ema. Orav oli hüppamisest vaimustuses. Võttis aga hoogu, ei kartnud kõrgust ega okste kiikumist. Ja niiviisi hüpeldes kadus ta perekonna silmist.
     "Läks ära," ütles tüdruk. "Äkki ei tulegi enam tagasi?"
     "Eks ta ise tea. Ju ta leiab oma perekonna üles," arvas ema.
     "Kui aega on, küll ta tuleb siis meid vaatama," lausus isa.
     "Ei loodusseaduste vastu saa ükski vägi," tähendas vanaema.
     "Peaksime rõõmustama, et meie väike sõber saab jälle omade juurde," ütles ema.
     Kuid sellegipoolest olid kõik nukrad.
     Poiss silitas koera. Koer liputas saba. Võib-olla oli see hüvastijätulehvitus.

1. Kuidas suhtusid teised loomad oravapojasse?

2. Kuidas mõistad vanaema sõnu: "Ei loodusseaduste vastu saa ükski vägi."