LOOMAAED TOAS

(Katkend raamatust "Koerapolka")

Ira Lember

     "Mida see koer seal väljas nii kangesti haugub?" küsis vanaema poisilt. "Sa mine õige vaata, mis tal viga on!"
     "Ehk on jälle mõne siili leidnud," arvas poiss ja läks õue. Uks langes tema taga pauguga kinni.
     "Mis asja ta selle uksega ometi paugutab?" torises vanaema.
     "See ju tema mood," ütles tüdruk.
     "Aili, Aili, tule ruttu välja!" hüüdis poiss aiast.
     Õde tormas vennale appi. Ja vanaema otse võpatas, kui taas ukse paukumist kuulis.
     "Küll paugutavad," ütles vanaema.
     "Vanaema, vanaema, tule vaata!" hõikas tüdruk.
     Nüüd oli vanaema kord õue rutata, ja kui ta ukse kiiruga kinni lõi, torises papagoi: "Paugutavad, paugutavad."
     Lapsed seisid koos koeraga suure männi all ja nende ees lebas väike oravapoeg.
     "Vaata, vanaema! Ta on vist pesast välja kukkunud!" ütles tüdruk.
     Poiss sihtis pilgu männi latva: "Ei ole teisi oravaid kuskil näha!"
     "Ehk on tal midagi viga?" kahtles vanaema.
     "Paistab täitsa terve olevat. Kartlik ainult."
     "Ehk on oravaema kadunud ja nüüd on poeg siin üksi ja abitu," oletas vanaema.
     "Viime oma koju, eks!"
     "Ega muud nõu ei tea," ütles vanaema, "siia seda abitut looma küll üksi jätta ei tohi."
     Oravapoeg mahtus kenasti tüdruku peo peale. Ja nii marsiti tuppa.
     "Nüüd tuleb teil peale passida, et kass tema ligi ei pääseks," hoiatas vanaema.
     "Ma ei usu, et meie kass talle midagi halba teeks!" kaitses tüdruk oms lemmikut.
     "Siin pole uskuda midagi, see on loodusseadus ja selle vastu inimene ei saa," tähendas vanaema.
     "Igatahes Miki ei tee talle küll midagi," oli poiss koerale kindel.
     "Ei tea, mida ema ja isa ütlevad?" muretses vanaema. "Nüüd on meie kodu päris loomaaed."
     "Ega see pisike loomake nüüd kedagi sega," arvas tüdruk.
     "Loomaaed, loomaaed!" kraaksus papagoi hästi kurjalt. Ja koondas kogu oma linnuviha oravapojale.
     "Poleks arvanudki, et sina nii tige oled!" pahandas tüdruk papagoiga.
     "Sellest oravapojast käib ta jõud üle, sellepärast julgebki oma viha näidata. Koer ja kass on temast tugevamad, neid ta ei puutu," rääkis vanaema ja hoiatas lapsi: "Ärge nüüd papagoid küll puurist välja laske!"
     Väike loomake kodunes majas ruttu. Ja sai korrapealt kõigile armsaks. Talle meeldis tüdruku sääri mööda ülesalla ronida. Oli rahul, kui teda lusikaga toideti. Tema pesaks sai vanaema talvemüts. Sellepärast vanaema algul küll veidi pahandas, kuid ikkagi oravalt tema pesa ära ei võtnud.
     Ehkki oravapojal oli karusnahkne pesa, armastas ta öö jooksul magamiskohti vahetada. Igal hommikul pidi teda lausa otsima. Mõnikord oli ta diivanipadja taha pugenud, teinekord ema kandekotti ja kord leiti ta isegi isa kinga seest.
     Väike loom küll, kuid teda oli majas kogu aeg tunda. Lapsed pidid kogu aeg hoolt kandma, et kass temaga ühte tuppa ei satuks või ta ise papagoi puuri läheduses ei hüpleks.