AINO JA LEENI KODUS

Jüri Parijõgi

     Isa ja ema olid kodust ära, vend Vello oli karjas. Aino ja Leeni olid omapead kodus. Hommikust saadik sadas peent vihma, ei saanud kuhugi minna ega midagi ette võtta. Pühiti küll toapõrand puhtaks, pesti ära hommikused sööginõud, siis ei olnudki enam midagi teha. Voodite kohendamist ja ülestegemist ei saanud tööks lugedagi.
     Aino keerutas jalakanna peal paar korda ringi ja küsis:
     "Mis me nüüd hakkame tegema?"
     Leeni näppis nina, laskis silmad toas ringi käia ja arvas:
     "Vaatame, ehk on veel midagi teha ja talitada, siis on emal õhtul hea meel, kui tuleb koju.
     Kuid midagi ei tulnud meelde ega hakanud silma. Kangasteljed seisid akna all, pooleli kootud kangas telgedel.
     "Kui õige võtaks kätte ja kooks mõne küünra kangast, emal niikuinii pole praegu aega kanga taha istuda," arvas Aino, kes oli krõbe ja kärmas igas töös.
     "Ei seda ei tohi, ema on mitu korda kõvasti keelanud, et kanga juures ei tohi lapsed midagi surkida," vaidles Leenu vastu. "Tead ju küll, see on mustriga kangas, keeruline tallata. Annab emalgi mõtelda, enne kui õiged mustrid kätte saab."
      "Jah, mis siis teha," läks Aino jälle kärsituks. "Poolisid ajada? Aga neid on korv täis, mitme päeva tarvis valmis keeratud. Ja mine tea, millal ema jälle mahti saab kanga taha istuda."
     Mõlemad tüdrukud käisid kärsitult toas ringi - kas ei hakka mingit õiget tööd näppu. Või hakkaks õige mängima? Aga mis sa ühtepuhku ikka mängid? Välja minna ei saa, rohi on märg ja vihma tibab vahetpidamata.
     Leeni istus laua taha, pani käed rüppe ja mõtles, aga Aino käis paar korda sahvris, kergitas seal üht ja teist asja, siis ronis voodi alla, kolistas saabastega, tuli taas välja ja hakkas ronima kapi otsa.
     "Mis asja sa kolad ja otsid, et ei püsi kuskil paigal? Kas oled eilse päeva ära kaotanud?" tõreles Leeni, kes oli vanem ja tahtis olla mõistlikum kui õde, ehk küll temagi näpud sügelesid ja otsisid tegevust. "Vaata, et rebid oma kleidi katki sedasi kolades ja rännates. Varrukas ongi lõhki - võta parem nõel ja niit kätte ja paranda ära."
     Sellega oli Anni jalamaid nõus. Tõi välja ema õmbluskarbi ja hakkas parandama kleiti. Tööhoogu sattunud, hakkas omakorda Leeniga pahandama:
     "Mis sa vahid, käed rüpes? Võta nõel kätte ja hakka tööle! Kas siin õmblemist ja kohendamist vähe. Poiss kiskus eile karjas pluusi lõhki - seal varnas ta ripub - vaata, et selle ära parandad."
     Leeni oli asjaga kohe nõus. Tõi pluusi, asetas selle põlvedele, ajas nõelale niidi silma ja algas tööd, ümisedes sealjuures vanaaegset laulu, nagu tegi emagi:
     "Ma nägin aasal lilleõit..."
     Kui mõlemad oma tööga valmis said, siis otsustati üksmeelel:
     "Hakkamegi vanu riideid parandama ja lappima!"
     Ja nüüd läks lahti selline töö, et hoia alt. Varnadest, kapist, kummutist ja sahvrist otsiti üles vanad riided ja laoti lauale hunnikusse.
     "Siin on ju tööd mitmeks päevaks," arvas Aino ja tõi uusi riideid juurde ühtepuhku. Leeni puistas ema lappidekoti põrandale ja hakkas otsima sobivaid räbalaid lappideks.
     Siin ema pühapäevakleit, väike auk sees, siin poolpidune jakk, rinna eest lõhki - paigad peale, muud midagi. Käärid krõpsatasid lõigata, nõelad välkusid õmmelda - kahju, et nad juba ennemalt selle peale ei tulnud, nüüd oleksid kõik need riidehilbud ammugi terved ning parandatud olnud.
     "Sellele ema jakile ei leia sobivat paika," tuhnis Aino lappidehunnikus ja pahandas nagu emagi. "Näh, oli just, ma tean, et oli niisuke kirju lapiräbal, alles mineval nädalal katsusin - nüüd on kadunud. Kõik asjad need lapsed ka laiali kannavad!"