KODUSED ASJAD

Tiia Toomet

GAASIPLIIT. Lohemadu on meie kööki tulnud. Kui ema gaasikraani lahti tegi, puges ta torudest gaasipliidi sisse. Seal ta nüüd varitseb, millal saaks tuld pursata. Veel on pliidinupud kinni, veel on lohe kõik neli suud suletud. Tarvitseb aga emal nuppe puutuda, kui kohe lahvab üks leek teise järel. Seda ema just ootabki. Ema tõstab gaasipliidile panne ja potte, katlaid ja kanne - puhu, tee soojaks! Gaasilohe pliidi sees puhub ja ema pliidi ees kallab, lõikab, segab, saputab. Kui ema köögis talitab, lõõmavad kõik tulesuud, ahjukõht õhkab kuuma, aur teeb aknad uduseks ja koogilõhn seguneb praetud sibula lõhnaga. Emal pole lohe ees mingit hirmu. Gaasilohe on emale taltsas. Ema õpetuse järgi keedab lohe suppi, praeb kotlette, küpsetab maitsvaid suhkrukooke. Ometi ei tohi lohet kunagi päriselt usaldada. Lohe ei ole lõplikult taltsas, lohel on varuks mitmeid salavigureid. Kui gaasilohe tunneb, et teda piisavalt ei valvata, kustutab ta tule poti alt ja puhub välja mürgist hingeõhku. Lohe hingeõhku pole näha, ainult halba lõhna on tunda. Lohe hingeõhk teeb inimesed haigeks. Tikutulest loheaurud plahvatavad ja sünnib suur õnnetus.
     Hirmulood lohest tulevad meelde siis, kui oled kodus üksinda. Kui suured jäävad hilja peale ja ema käskis kartulid ja teevee ise soojaks teha. Siis on natuke kõhe küll: kas teed ikka kõik õigesti. Äkki tunneb gaasilohe pliidi sees ära, et sina pole harjunud teda käsutama, mis siis saab? Ei tunne lohe õnneks midagi, puhub aga igapäevasel moel leegi panni alla. Varsti hakkavad kartulid särisema ja vesi kannus kahisema. Lohe on oma töö teinud, nüüd võib ta minema saata. Kui gaasikraani ja pliidinupud kinni keerad, roomabki gaasilohe kuulekalt torudesse tagasi. Gaasipliit on jälle tühi. Köök on taas mõnus ja sõbralik. Nüüd ruttu
tassid-taldrikud kapist välja ja võidki praekartulitel hea maitsta lasta. Ja maitsevad küll, miks ei maitse!

KÜLMKAPP. Kööginurgas elab jääelukas. Jääelukas on üleni valge, ainult ta pikk peenike saba on must. Jääeluka sabaots on seina küljes kinni. Oled üksinda tühjas korteris, järsku kostab köögi poolt kolksatus ja seejärel vaikne surin. See on jääelukas, kes ärkas ja hakkas jääd tegema. Tema elu nii käibki: tukub, ärkab, tukub, ärkab jälle. Isegi öösel ei malda jääelukas pikemaks magama jääda. Jääelukal on suur valge kõht, kuhu mahub palju söögikraami. Aeg-ajalt tehakse jääeluka suu pärani ja laotakse ta kõht toitu täis: mune, liha, võid, piima. Jääelukas on kõigesööja. Ainult leivast ja saiast ei hooli ta eriti. Ülejäänud tordiviilust ei ütle aga jääelukas kunagi ära. Kade jääelukas ei ole. Kui vaja, jagab ta oma varudest kõigile. Annab või vimase välja, ohkab sügavalt ja hakkab jälle surisedes jääd tegema. Toidu ülejäägid tahab jääelukas küll alati tagasi saada. Seepärast, kui ema leiab köögilaualt pooliku piimapudeli või vorstijupi, pahandab ta kohe, miks pole külma pandud. Ega jääelukal kaua tühja kõhtu kannatada lastagi. Igal õhtul toovad isa ja ema talle midagi suupärast. Vastutasuks annab jääelukas neile jääkuubikuid, mida on hea mahla sisse panna.
     Suvel, kui emal-isal on puhkus ja kogu pere maale vanaema juurde sõidab, võetakse jääeluka sabaots seina küljest lahti. Jääeluka kõht tehakse tühjaks ja ta pestakse üleni puhtaks. Jääelukas ei ohka enam ja laseb endaga taltsalt talitada. Jääelukas jääb nüüd meie äraolekuks suveund magama. Pärani suuga tukkuv jääelukas meenutab igati päris harilikku kappi. Hairlik külmkapp ta ju tegelikult ongi.