Üsna pea aga keerasid linnud rajalt kõrvale ja seda Teemu ei märganud. Ta püüdis sobitada oma samme kurgede omadega, aga jalad olid liiga lühikesed. Poiss komistas otse risuhunniku otsa ja kukkus. Kured tõstsid kohutavat lärmi ja üritasid tiibu lehvitades lendu tõusta. Tihedas põõsastikus ei saanud nad aga piisavalt tuult tiibadesse ja sööstsid kohkumisest segastena siia-sinna, kuni pääsesid lagedale ja lõpuks ka õhku.
     Teemu istus ikka veel risuhunnikul, vahtides kurgede üllatavat käitumist. Lõpuks jalule saanud, tormas ta ummisjalu lindudele järele, mõtlemata, et need olid juba kõrgel metsa kohal.
     Jooksust soe, peatus Teemu lõpuks hinge tõmbama. Oli täiesti vaikne, kui ta enese hääl välja arvata. Kured olid läinud ja Teemu väsinud. Ta otsustas koju pöörduda. Ühe retke kohta oli ta ju küllalt palju näinud.
     Aga millises suunas minna? Jalgrada ei paistnud kuskil, samuti tuttavaid puid, kive, mitte midagi. Ta oli ju kogu aeg lindudele järgnenud, mõtlemata, kuhu.
     Poiss tiirutas siia-sinna, ent tuttavat rada ei leidnud. Tuli hakata teisi märke otsima. Tõelisel rännumehel pole ju häda midagi. Tõsi küll, päike oli pilve taha läinud, aga maamärke teadis Teemu peast. Pealegi oli tal halvimaks juhuks vile, mille abi ta küll kasutada ei kavatsenud. Muidugi, kui Teemu enda vastu päris aus oli, pidi ta tunnistama, et väike hirm siiski oli.
     Teemu hakkas ümber kivide kõndima. Sammal kasvas põhjaküljel. Märk ei olnud alati päris selge, aga pisut siiski aitas. Kuuski seevastu ei olnud näha, järelikult ka puuhabet mitte. Üldse on puuhabe metsadest kadunud, teadis Teemu. Ja männid kasvasid üksteise kõrval, nii et ka okstest ei olnud kindlat abi. Aga kased? Kaks tükki oli siinsamas lähedal. Teemu uuris tähelepanelikult tohu värvi, kui - ohoo! - ees oli lagendik ja sellel sipelgapesa! Lõpuks oli tal ilmakaarte kohta niipalju kindlaid tunnuseid, et pöördus rõõmust hüüatades läände.
     Hea tujuga sammus ta kodu poole. Jalgrajast ei olnud veel mingit märki, aga sellest tuli üle minna, et liikuda õiges suunas. Lõpuks sattus Teemu rajale. Oh, milline kergendus see oli!
     Aga on vast mõni inimene hoolimatu! Keegi oli võileivapaberi lihtsalt minema heitnud, jättes selle hävitamata. Teemu korjas paberinutsaku maast ja - see oli ta oma võileivapaber. Poiss peitis paberi kivi alla ja jätkas teed.

     "Noh, kus kanarbik on?" küsis ema, kui Teemu rehetoa juurde jõudis.
     Teemu kobas hämmastunult taskuid. Nööripundar oli alles. "Unustasin," ütles ta ja asus oma elamustest jutustama.
     "See oli tõesti igati kordaläinud retk," lausus ema pärast.
     "Aga ta ju ei toonud seda, mille järele läks?" imestas Oona.
     "Kõige tähtsam, et ta oskas koju tulla," ütles ema. "Teemu, too homme kanarbikku. Nüüd sa oskad vähemalt sinna minna."

1. Kuidas oli Teemu valmistunud eksimise vastu?

2. Miks unustas Teemu ema antud ülesande?

3. Mida õppis Teemu oma retkel?

4. Kas sina oled kunagi sarnasesse olukorda sattunud?

5. Mis abinõud võtad tarvitusele, kui kaotad metsas jäljed?