TEEMU ÜKSINDA METSAS

(Katkend raamatust "Suvesaare lood")

Kaija Pakkanen

     Oli Teemu kord saada luba täiesti üksinda metsa minna. Ema oli palunud tal talvisteks lilleseadeteks kanarbikku otsida.
     Rehetoa lastele õpetati kõiksugu looduses liikumisega seotud asju, et nad tulevikus suvesaare metsas ja vee peal omapead hakkama saaksid.
     Suvesaar ei olnud teab kui suur, läbimõõdult vahest ainult kolm kilomeetrit. Tõsisemat eksimist ei olnud seepärast karta. Ei tulnud kuigi kaua ekselda, kui juba jõudsid randa ja piki seda kindlasti koju.
     Kompassi Teemu veel kasutada ei osanud, aga kella ja mitmesuguseid maamärke küll. Ta teadis, et kui suunata kella tunniosuti päikese poole, jääb lõunakaar osuti ja number kahekümne vahele. Et rehetare oli saare läänekaldal, leidsid kodu üles, kui hoidsid lõunakaarest paremale. Kui aga päike oli pilve taga, tuli jälgida teisi märke.
     Tasasele maale ehitatud sipelgapesa laugjas külg on lõuna pool, samuti üksikult kasvanud suure männi pikimad ja kõige alumised oksad ning suure kuuse tüvele kinnitatud kõige kohevam ja lopsakam samblik. Ka kasetüve puhtaim ja kõige madalamale ulatuv toht tähistas lõunakaart.
     Põhja pool olid aga puudel habesamblik ning kividel ja kändudel kasvav sammal.
     Väikesele poisile oli see terve portsjon vajalikke teadmisi.
     Silmad-kõrvad teraselt lahti, sammus Teemu mööda tuttavat jalgrada, otsustades kindluse mõttes ainult selle läheduses püsida, sest ka kella ei olnud kaasas. Ühes taskus oli paar head võileiba, teises nööripundar, millega ta kanarbikku kimpu siduda kavatses. Ka vile rippus kaelas, et suures hädas appi vilistada.
     Paarisaja meetri kaugusel oli tuttav lame kalju, mille jalamil laius eredate sinipunaste õitega kanarbikuvaip. Teemu suundus sinnapoole.
     Võileivapakk pungitas taskut. Tühi kõht on retkel heaks kaaslaseks, kui aga toidupoolist kaasas on, arutas Teemu. Oli targem toidukraam kitsast taskust kohe ära süüa.
     Teemu istus jalgraja kõrval kivile ja käristas paberi lahti. Tore, kui oleks veel leidnud allika, kust võileibadele värsket vett peale juua. Läheduses aga seda ei olnud, all nõos oli üksnes soo, kus vesi on kibe ja joomiskõlbmatu.
     Teemu ampsas suhu paar jänesekapsast ja pöördus jalgraja suunas. Samas aga kostis soo poolt ta kõrvu teravaid metsikuid törtsatusi.
     Kured! Teemu tundis nende häält, kuigi näinud ta linde ei olnud. Ta tõmbus paksu männitüve taha ja piilus sealt, mis sünnib.
     All nõos oleva soo poolt tuli üles kolm pikajalgset pilvhalli lindu. Jalgrajale jõudnud, pöörasid nad samasse suunda, kuhu ka Teemu minemas oli.
     Teemu taganes pisut, et varju jääda. Ta ei kartnud sugugi, ainult põnev oli. Poiss teadis juba varasemast, et kured inimesi ei kimbuta.
     Kael kõrgel õieli, sammusid linnud üksteise järel, väärikad kui hiiglaslikud kuked. Kohe jõuavad nad Teemuni. Tiivad rapsusid madalal. Juba paistis musta pea punane lagi Teemu silmi kui suur punane tuletukk.
     Teemu istus liikumatult, põnevusest vaevu hingata julgedes.
     Kui kured olid mööda läinud, hiilis ka Teemu rajale tagasi. Ta nägi nende musta-hallikirjusid sabatutte sammude rütmis õõtsumas. Kuhu nad küll lähevad?
     Teemu otsustas kurgedele pisut maad järgneda. Saare teises otsas oli sügavale saare sisemusse ulatuv kinnikasvanud laht, mille läheduses veelindudele meeldis olla. Sageli kostis sealt kurgede hääli, küllap olid nad praegugi teel sinna.
     Mööda tuttavat jalgrada oli mõnus astuda. Teemu järgnes lindudele mõnekümne sammu kaugusel, et neid mitte häirida.