Gerald Durelli raamat "Minu pere ja muud loomad" jutustab Durellide perekonna elust Korfu saarel. Sealsest elust pajatab ka teine raamat - "Linnud, loomad ja sugulased".
     Juba 1947. aastal käis Gerald Durell esimesel ekspeditsioonil. Ta pidi loomaaiale Kamerunis täiendust tooma, kuid lisaks püütud loomadele tõi ta kaasa ka oma esimese raamatu - "Ülekoormatud Noa laev", mis müüdi paari päevaga läbi. Hiljem on käinud ta Aafrikas, Austraalias, Uus-Meremaal ja Lõuna-Ameerikas. Ja iga ta reisimine on raamatutes kirja pandud.
     1958. a. asutas Gerald Durell Jersey´ saarele loomaaia hävimisohus olevate haruldaste loomaliikide säilitamiseks, millest on juttu raamatus "Loomaaed saarel".

ÕNNESTUNUD LIIDUD

(Katkend raamatust "Loomaaed saarel")

Gerald Durell

     Orangutangid on inimahvide seas tõenäoliselt kõige haruldasemad ja looduses ähvardab väljasuremisoht neid kõige enam. Asjatundjate hinnangute kohaselt võib see võluv punase karvastikuga loom loodusest lõplikult kaduda juba järgmise kahe aastakümne jooksul, kui tema Kalimantanil ja Sumatral elava alamliigi kaitseks ei võeta tarvitusele kõige karmimaid abinõusid.
     Meie oleme selles suhtes küllaltki õnnelikus olukorras, sest oleme hankinud endale nii kalimantani kui ka sumatra orangutangi ning oleme mõlemaid loomi ka edukalt paljundanud. Kui meie emane kalimantani orang Bali tiineks jäi, eraldasime ta oma kaasast Oscarist, sest olime jõudnud üksmeelsele otsusele, et see aukartust äratav ja siiski nii tormaka loomuga isasloom on kui pesueht saatan. Keegi meist ei söandanud ennustada, milline võiks olla tema suhtumine järeltulijaisse. Nõnda pidaski Oscar poissmehepõlve, sel ajal kui tema kaasa veel viimseid päevi käima peal oli. Bali tõi ilmale toreda orangiplika, kes sai endale nimeks Surabaja.
     Ema kohtles beebit sedavõrd leebelt, õrnalt ja totralt, et hakkasime teda juba nõrgamõistuslikuks pidama. Oli meie õnn, et me nõnda arvasime, sest kuigi Bali oli järglase üle meeletult uhke ning teda jumaldas, polnud tal vähimatki aimu, mida sellise ahvipabulaga peale hakata. Tõsiasi, et väikesed inimahvid omandavad oma põhiteadmised täiskasvanud loomade vastavaid toiminguid pealt vaadates, on leidnud tänaseks üleüldist tunnustamist. Meie, inimesed, õpime beebidega ümberkäimist nukkudega, inimahvid seevastu ehtsate ahvibeebidega. Kui aga inimahv satub tehisoludesse väga noorelt, kaotab ta ühtlasi võimaluse kogu seda tarkust liigikaaslastelt õppida.
     Bali sattus loomaaeda umbes kaheaastase ahvitirtsuna ja seega pidanuks ta olema näinud, kuidas tõelised orangimammad looduses oma maimukeste eest hoolitsevad. Võimalik, et ta oli seda ehk näinudki, kuid unustanud, sest loodus oli õnnistanud teda küll hea südame, kuid mitte eriti ärksa vaimuga. Kuid nagu tema käitumisest järeldada võis, luges ta sellega oma emakohused täidetuks. Vaene beebi aga, keda mamma kord puusale, kord selga, kord pealaele riputas, otsis meeleheitlikult ja edutult nisa, et oma janu kustutada, samal ajal kui Bali midagi taipamata ja südamlikkusest särades lihtsalt sealsamas kõrval istus.

1. Mida said uut teada?

2. Mille poolest erineb loomaaias ja vabas looduses elava orangutangi käitumine?

3. Miks on loomaaiad?

4. Missugustes loomaaedades oled käinud? Jutusta sellest teistele.