JAANIMARDIKATE PARAAD

(Katkend raamatust "Minu pere ja muud loomad")

Gerald Durell

     Pärast õnnetut skorpionilugu oli mulle teisel korrusel eraldatud suur tuba, kus ma oma loomi võisin hoida, et need, nagu mu perekond vaikselt lootis, vähemalt ühes kohas koos oleksid. See tuba, mida ma ise kutsusin kabinetiks, teised aga tõpratalliks, lõhnas meeldivalt eetri ja metüülpiirituse järele. Siin hoidsin oma loodusteaduslikke raamatuid, päevikut, mikroskoopi, prepareerimisriistu, võrke, matkakotte ja muid tähtsaid asju. Minu linnumunade, mardikate, liblikate ja kiilide kogud olid suurtes pappkarpides, ja üleval riiulitel seisid uhkes reas pudelid, kus piirituses talletati selliseid huvitavaid asju nagu nelja jalaga kanapoeg (kingitus Lugaretzia mehelt), mitut liiki sisalikud ja maod, mitmes arenemisjärgus konnakude, väike kaheksajalg, kolm noorukest pruuni rotti (Rogeri andam) ja tilluke äsjakoorunud kilpkonn, kes talve üle ei elanud. Seinad olid napilt, kuid maitsekalt kaunistatud - seal oli kivistunud kalajäänustega kiltkiviplaat, minu enda foto, kus ma simpansil kätt surun, ja nahkhiiretopis. Selle topise olin ma ise omal jõul valmis teinud ja tundsin tulemuse üle suurt uhkust. Kui arvestada minu taksidermiaalaste teadmiste vähesust, sarnanes topis minu arust täielikult nahkhiirega, eriti kui seda toa teisest otsast vaadata. Laialilaotatud tiibadega sihtis ta sünkjalt oma korgist aluselt alla. Kui suvi kätte jõudis, näis nahkhiir siiski kuumuse käes kannatavat: ta vajus väheke sorgu, nahk kaotas läike, ning toas hakkas eetrist ja metüülpiiritusest üle käima mingi uus, salapärane aroom. Esialgu peeti süüdlaseks vaest Rogerit, ja alles hiljem, kui hais otsaga juba Larry magamistuppa kandus, jõuti hoolika uurimise tulemusena minu nahkhiireni. Ma olin üllatunud ja üsnagi pahane. Peter tegi mulle selgeks, et ma polnud nahka õigesti töödelnud, ja lubas mulle õigeid võtteid õpetada, kui ma uue nahkhiire saaksin hankida. Ma tänasin teda südamest, aga taktikalistel kaalutlustel soovitasin tal kogu asi saladuses hoida, sest ma tundsin, et meie pere suhtub nüüd topiste
valmistamise kunsti väga umbusklikult ja et neid tuleks kaua ning tüütult veenda, enne kui nad meelt muudaksid.
     Minu katsed uut nahkhiirt kinni püüda ei kandnud vilja. Pika bambuskepiga relvastatult valvasin tundide kaupa oliivipuude vahel kuuvalguses, aga nahkhiired vilksatasid mööda nagu elavhõbe ja kadusid, enne kui ma oma relva tõstagi jõudsin. Aga seni kui ma lootusetult juhust ootasin, et mõnele nahkhiirele pihta saada, nägin ma palju teisi ööloomi, keda ma muidu iial poleks näinud. Nägin noort rebast künkanõlval lootusrikkalt mardikaid kaevamas: ta kraapis oma saledate käppadega mulda laiali ja ragistas näljaselt mardika katki, niipea kui mõne kätte sai. Kord tulid mirdipõõsastest välja viis saakalit, seisatasid mind nähes üllatunult ja haihtusid siis varjudena puude vahele. Öösorrid hõljusid hääletult oma siidistel tiibadel oliivipuude seas nagu suured mustad pääsukesed, jahtides joobunult tantsisklevaid sääriksääski. Ühel ööl ilmus minu pea kohale puu otsa unilaste paar, kes tuiskas ülekeeva lustiga teineteist taga ajades mööda salu ringi, hüpates akrobaatidena oksalt oksale ja krabistades mööda puutüvesid ülesalla, kohevad sabad kuuvalguses nagu hallid suitsupilvekesed taga. Mulle hakkasid need loomakesed nii väga meeldima, et otsustasin mõne neist kinni püüda. Parim aeg selleks oli muidugi päeval, kui nad magasid. Niisiis jahtisin nende peidupaika kõikjal oliivisaludes, aga see oli lootusetu ettevõte, sest igal õõnsal puujändrikul oli väljapääsemiseks viis-kuus auku. Mu kannatlikud otsingud ei jäänud siiski täiesti tulutuks, sest ühel päeval, kui ma käe puuõõnde pistsin, jäi mulle pihku mingi väike pehme asi, mis hakkas siputama, kui ma teda välja tirisin. Esimesel pilgul tundus, et mu saagiks on ebatavaliselt kogukas ning suurte kuldsete silmadega pundar või lilleudemeid, aga lähim vaatlemine näitas, et see oli noor, alles udusulis värbräts. Me vaatasime hetke tõtt, siis aga surus rätsupoeg, kes ilmselt vihastus, et ma tema välimust viisakusetult naersin, mulle oma tillukesed küünised pöidlasse; ma lasksin selle peale puuoksast lahti ja me prantsatasime koos alla.

1. Kirjelda peategelast Gerryt.