SÜVAVEELOOMAD
Süvaveeloomad on kohastunud elama ainult sügavas vees suure rõhu all. Madalas vees nad hukkuvad.
60-200 meetri sügavusel merepõhjas algab täielik pimedus. Süvaveekaladel on arenenud helenduselundid. Nende abil meelitavad nad ligi saaki või peletavad eemale vaenlasi.      Sügaval merepõhjas on väga suur rõhk. Süvaveeloomadel on kaitseks suure rõhu vastu kehas palju vett ja suur keha siserõhk. Selliste kohastumuste tõttu ei talu need loomad väikest rõhku ega saa elada madalas vees.      Vetikad meresügavuses ei kasva. Toitu langeb süvaveeloomadele ainult ülevalt.      Enamikul süvaveekaladest on hästi suur suu ja tahapoole käändunud hambad saagi haaramiseks. Mõnedel on veniv magu, et endast suuremat saaki neelata. Ise on nad enamasti väikesed.
Ookeanisüvikutes elavad meriroosid ja mitmesugused ussid, krabid ning teod. Nemad saavad oma toidu põhjamudast.
	Inimene suudab ilma erivarustuseta sukelduda kuni 50 meetri sügavusele.     Sügavamale sukeldumiseks kasutatakse akvalangi ja tuukriülikonda.      Tuukrid ei hinga enam õhku, vaid väärisgaaside ja hapniku segu.      Batüskaafiga on laskutud 11 km sügavusele.
Miks ja kuidas erinevad süvaveekalad teistest kaladest? Kuidas  pääseb inimene merepõhja?