| Raamat nagu me teda tänapäeval teame
Trükkimist veel ei tuntud, seepärast kirjutati raamatud käsitsi. Peamised raamatutootjad olid kloostrid ja valitsejate õukonna juures asuvad kirjutustoad. Valitsejate nõudel pandi kirja ajalookroonikaid, seadusi. Kloostrikirjutajate peamiseks ülesandeks oli pühakirja – piibli, lauluramatute ümberkirjutamine. Piiblitekstide ümberkirjutamiseks kulus paar-kolmkümmend aastat, seega oli see ühe inimese elutöö. Kuna raamatuid oli vähe, oli nende hind väga suur. Raamatud kaunistati kulla ja hõbedaga, pärlitega, teksti kaunistamiseks olid pildid, ilustused. |
![]() |
![]() |
Sellise raamatu ostmine oli kallis lõbu. Meieni on jõudnud andmed ühe raamatu hinnast. Raamatu ostja pidi andma ühe raamatu eest 200 lammast, 3 tünni vilja, nugisenahku. Keskajal oli raamat varandus, millel polnud hinda. Raamatut pärandati edasi vanematelt lastele ja seda hoiti rohkem kui muud maist vara. Tihti juhtus, et raamatute omanik ise ei osanud lugedagi, kuid näitas uhkusega oma “raamatukogu”, mis koosnes mõnest uhkelt köidetud teosest. |