Meie tänapäeva raamat pole tehtud ei papüürusest ega ka savist. Raamatulehed on valmistatud paberist, kuid see on väga uus leiutis. Tee paberini oli pikk ja vaevarikas. 
Egiptusele oli papüürus tulutoovaks kaubaartikliks. Seda veeti paljudesse Vahemere maadesse ja juba V sajandil e.m.a. oli teda võimalik hankida nii Vana-Kreeka kui ka Rooma linnades. Roomas olid koguni omad papüürust tootvad ettevõtted. Muudatus tulnud 263. aastal e.m.a., kui Egiptuses valitses kuningas Ptolemaios II, kes keelas papüüruse väljaveo Egiptusest. Ta tahtis, et tema Aleksandria raamatukogu oleks maailma suurim ja paremini varustatud kui teised raamatukogud. Tulemuseks oli uue kirjutusmaterjali leiutamine.

Juba varasematel aegadel oli kasutatud loomanahku märkmete kirjapanemiseks. Nii olid teinud peamiselt loodusrahvad  - indiaanlased.

Suurepärane avastus tehti 1947. aastal Surnumere ääres. Kaks karjapoissi-beduiini otsisid kitsekarjast eksinud talle. Oma otsinguil jõudsid nad kaljulõhe juurde, mis viis sügavale mäe sisse. Lootes leida peidetud aardeid, ronisid poisid koopasse. Seal seisid imelikud savipotid. Pottides olid linasesse riidesse mässitud, kirjaga kaetud naharullid. Poisid viisid leiu koju. Aga beduiinid-musulmanid ei tundnud huvi käsikirjade vastu, sest kiri rullidel oli neile tundmatu. Nad müüsid rullid odavalt raamatukauplejale.

Alles 1948. aastal avastati, et tegemist on originaalkäsikirjadega, millel hindamatu väärtus. Algas jaht käsikirjadele. Esimese koopa lähedusest avastati veel 10 koobast, mis kahjuks olid juba paljaks varastatud. Käsikirjafragmente, mis on pärit I sajandist e.m.a., otsitakse veel praegugi. Neid peaks leiduma kollektsionääride kogudes. Pergamoni linn Väike -Aasias oli kuulus oma nahaparkalite poolest. Nüüd proovisid needsamad nahaparkalid, kas loomanahast on võimalik valmistada materjali, mille peale kirjutada. Selgus, et see on võimalik. Vanim pärgament-dokument pärineb aastast 196.-195. aastast e.m.a.