Esimene tähestik jõudis meieni V sajandist e.m.a. ja selles olid ainult konsonandid – kaashäälikud. Kokku oli neid kaashäälikuid 22. Sellise tähestiku lõid Vahemere idakaldal elavad foiniiklased, kanged kaupmehed ja meresõitjad. Nad vajasid oma arvukate ülestähenduste jaoks võimalikult lihtsat ja selget kirja. Foiniikia alfabeedi aluseks peetakse egiptuse hieroglüüfkirja, mida kohandati ja lihtsustati.

      Kirja ajaloo uurijad kinnitavad, et täht – häälikkiri kujunes ja levis järgmise skeemi kohaselt:

       Foiniiklased panid aluse kirja levikule ja arenemisele. Kreeklased, kes on olnud aldid õppima, võtsid ja lõid oma tähestiku foiniiklaste eeskujul, kuid liitsid tähestikule täishäälikud. Nüüd muutus kirja lugemine juba palju kergemaks. Püüdke ise lugeda teksti, kus on ainult kaashäälikud. See kujutab endast parajat nuputamist. Kreeka kirja kirjutati algul paremalt vasakule, hiljem paremalt vasakule ja tagasi peegelkirjas vasakult paremale vahelduvate ridadena, kuni viimaks jäädi peatuma vasakult paremale kirjutamise juurde.

     Kreeka tähestik sai aluseks ladina tähtede tekkele. Kaua aega kasutati ladina keeles ainult suuri tähti. Väikesed kirjatähed võeti kasutusele alles IX sajandil. Keskajal lisandus ladina tähestikule tähed J ja W ning senine V jagunes V-ks ja U-ks.

      Kreeka tähestik ei sobinud täiel määral slaavi keeltele. Seepärast võtsid kaks meest – bulgaaria valgustajad Kyrillos ja Methodius 863.aastal välja uue tähestiku – kirillitsa. Nende tähestikus oli 43 tähte ning see tähestik oli Venemaal kasutusel 1710.aastani, mil Peeter I kehtestas lihtsama ja otstarbekama tsiviiltähestiku. Samaaegselt kirillitsaga kasutati Venemaal ka glagoolitsat, mis koosnes 40 tähest ja on arvatavasti vanema päritoluga.

Nüüd võib mõni teist küsida, miks me ei räägi eesti tähestikust. Kuid sellest oleme me rääkinud juba sellest hetkest peale, kui hakkasime rääkima ladina tähestikust. Eesti tähestikus ongi ladina tähed.