KATKEND RAAMATUST "SEITSMES RAHUKEVAD"

Viivi Luik

     Jooksin, kinganöörid nürilt kaelasooni lõikamas, vanaema juurde ja pärisin õhinal:
"Vanaema, kas sul kodus purgis mett on viil?"
     Vanaema raputas pooliku suka pealt lumepuru maha, vaatas mind prillide alt ja lausus moka otsast: "No natuke ikki on. Rohu jaoss."
     Vuristasin: "Kui ma nüid ästi ää laps olen, kas sa siss annad mulle mett süia?"
     Vanaema torises: "Siss põle sul pühade aeg kedagi suhu pista, kui sa ta nüid juba ära süüd!"
     Mulle tuli järsku meelde, et olin enne karjatulekut vanaema korvi oma käega kaks raamatut pannud. Kükitasin maha, tõstsin korvikaane üles ja tõmbasin lõngakerade alt välja õhema raamatu, mille pealkiri oli "Pilliroo saar".
     Vanaema vaatas mind murelikult, pani suka koos varrastega korvi ja ohkas: "Ega põle kedagi teha, ega nüid änam rahu ei saa."
     Näugusin magusalt: "Vanaema, loe sina ennem mulle  s e d a  raamatud, siss mina loen isi sulle pärast  t e i s t  raamatud."
     Vanaema võttis ilma sõnagi lausumata õhukese ja siin põldude ning metsa taustal väga valge raamatu oma kätte ja tõmbas suurrätiku nurga talle lumekaitseks tuulepoolsesse külge ette.
     Lehm oli jälle lähemale tulnud ja sõi siinsamas, ta puhus ninasõõrmetest sooja valget auru ega teinud meist üldse välja. Tommi istus vanaema kalossininade peal ja pani iga meie liigutust tähele. Ta ootas ikka veel, kunas me sööma või minema hakkame.
     Vanaema tõstis raamatu kahe käega rinna kohale, pööras selja lageda luha ja madalate lumepilvede poole ning luges vana järje pealt vaevaliselt ühetoonilise ähvardava häälega edasi: "Küll... olid... neil... kaa... praegu... ilusad... näod... pääkesed... eledate juuste ja... mustade... silmadega... kuid... kehad ollid neil... soomustega... kaetud ja... jalgade asemel... inetud... kala... sabad..."
     Kuulasin kannatlikult, olin nagu mustjassinine kivi keset välja. Ma ei mõtelnud mitte midagi, kuulasin ainult imelikke sõnu, mis tulid takerdudes vanaema suust. Tundsin, kuidas mu silmad lähevad teravaks ja ninaots külmaks.
     Järsku lausus vanaema oma hariliku häälega: "Päätükk "Näkkide kättemaks"."
     Ma nagu ärkasin üles, mul hakkas äkki igav ja ma käsutasin: "Ära nüid rohkem änam loe! Nüid vaatame pilta!"
     Olin seda raamatut põhjalikult uurinud ning teadsin tegelikult kõiki pilte peast, aga kasutasin ikkagi juhust, et vanaemale näidata, missugune pilt mulle kõige rohkem meeldib. Kõige rohkem meeldis mulle pilt, mille allkiri oli: "Laste valged käsivarred sirutusid lainetest välja ja tõmbasid Helle põhja."
     Vanaema mõistis selle pildi hukka: "Sii pilt põle küll kedagi asi, sii on üks irmus pilt! No mes siin ilust on?"
     Purskasin: "Sii just ongi ilus, et irmus on..." Jäin mõttesse ja selgitasin: "Sii on ilus, et keresid põle, pallad käed. Ja et must vesi laenetab ümmer suure kivi."
     Jätsin ütlemata, et selle pildi mõjul kartsin igast veekogust ilusaid valgeid käsivarsi tõusvat ja pidasin alati teraselt teekraave silmas.
     Vanaemale endale meeldis kõige rohkem pilt allkirjaga: "Nad vaatasid teineteisele silma ja olid õnnelikumad kui kunagi enne." See oli ainuke värviline pilt terves raamatus ja kujutas rohelises riides noormeest põlvili pika roosa kleidiga tüdruku ees. Nende selja taga õitses saksa roosipuu, silmapiirimägede ja -orgudeni ulatus kollaseid, punaseid ja siniseid lilli täis mürkroheline muru.