Uus kirjutusmaterjal.

Kui siiani oli joonistamiseks kasutatid koopaseinu, puutükke, kasetohtu, kivitahvleid ja muud looduses leiduvat, tuli egiptlastel hakata mõtlema selle peale, kust leida käepärasemat ja kergema kirjutusmaterjali. Selle leidsid nad oma kodust Niiluse jõe kallastelt. Kuni viie meetri kõrguseks kasvava pilliroo – papüüruse varred lõigati õhukesteks ribadeks ja asetati üksteise peale risti. Nüüd kuivatati need pilliroomatid pressi all ning valmis oligi saanud materjal, mis oli habras, õrn, murduv, kuid mille peale sai roosulega kirjutada – papüürus.

Papüürusest ei saanud valmistada küll selliseid raamatuid, nagu me neid tänapäeval tunneme, kuna materjal ei kannatanud murdmist ega õmblemist. Papüürust sai keerata rulli ja selliseid rullraamatuid sai lugeda templite raamatukogudes. Sellised rullraamatud võisid olla kuni 45 meetrit pikad ning selleks, et neid lugeda oli vaja rulli kahe käega hoida ning kogu aeg edasi keerata. Raamatud ja kirjatargad olid väga hinnatud Egiptuse riigis.

 

Pilliroosulega sai juba palju kiiremini kirjutada ja tänu sellele hakkas   muutuma egiptuse hieroglüüfi kuju. Alati ei olnud kirjutajal aega piltkirja märki hoolega välja joonistada. Algsete joonismärkide põhjal moodustunud kirjamärke hakati kutsuma hieroglüüfideks. Hieroglüüfid ei tähistanud mitte enam tervet sõna vaid ka ühte või mitut kaashäälikut. Täishäälikuid kirja ei pandud. Egiptuse kirjas kasutati umbes 750 hieroglüüfi.