Lühike jalg 9

     1935. aasta sügisel kolis üks vene daam Tallinna Lühike jalg nr. 9, kuigi oli eelnevalt inimestelt kuulnud, et majas ja just tema korteris (nr. 3) olevat ühe daami ja ühe mehe viirastust nähtud, aga ta ei omistanud kuuldustele suuremat tähelepanu.
     Daam jutustas: "Kord istusin oma toas. Kell oli umbes kaks pärast lõunat ja päike paistis heledasti sisse. Äkki märkasin heledat valgust läbi klaasukse, mis ühendab minu tuba väikese pimeda ruumiga-- nagu sahvri või kongiga. Peatselt nägin ühe mehe kuju, mis sellest heledast valgusest eraldus. Too kandis halli mantlit. Vöökoht oli tal seotud nööriga, mille sõlm oli küljel. Mees seisis väljasirutatud kätega. Ta pea oli langetatud sügavale rinnale, nii et ma ta näojooni ei näinud, nägin ainult ta ettepoole kammitud juukseid.
     Läksin klaasukse juurde ja avasin selle. Viirastus jäi liikumatult samasse asendisse. Nii möödus ligi pool tundi, misjärel kogu pilt kadus.
     Umbes kahe nädala pärast nägin ma samas kongis jällegi üht viirastust. Nägin suurt risti. See paistis mingist mustast marmorist monument olevat. Selle kõrval põlvitas mees. Viirastus näitas ennast ligi kaks tundi.
     Ühel viimastest kordadest nägin ma seinal üht mehe pea kujutist. See oli erakordselt suur, oma kolm korda suurem kui elusuurune pea. Kahvatut nägu piiras habe. Kuid peatselt kadus see viirastus ja seinal nägin hoopis väikest pilti: jällegi ühe mehe kuju. Figuur polnud suurem kui üks meeter. Ma läksin voodisse. Öösel ärkasin mitu korda. Toas oli täiest pime, kuid pilt helendas täies hiilguses. Hommikulgi, kui ärkasin, oli kujutis ikka veel seinal näha, kuid see oli kahvatumaks muutunud."

                                                                        (I. Goldmani ja P. Kaldoja järgi)

Kass ja kukk

     Kuke kadumine vihastas eite ja vaene kass oli see, kelle peale ta oma viha valas. Ta süüdistas kassi, et see olevat laisk, magavat päevad otsa ahju peal, lakkuvat koort ja ei vaatavat sugugi järele, mis sünnib õues. Küll katsus kass hea olla, silus ja paitas eide seelikut, aga eit läks veel vihasemaks ja ajas ta uksest välja.
     Kass oli õues. Silmad sätendasid, turi tõusis harja ja ta mõtles endamisi: "Niisugune on maailma tänu! Päästsin noores põlves kogu maja metselajate käest, nüüd visatakse uksest välja!"
     Saba sorgus, meel paha ja asjata süüdistus südant vaevamas, otsustas kass minna metsa meelt lahutama.
     Hulkus edasi, ikka sügavamale ja sügavamale metsapõhja, kuni viimaks jõudis päris laia laande. Seal jäi kass seisma ja pidas aru, kuhu minna.
     "Kukuruugu! Lase saba loogu!" kuulis korraga kass. "Oo," mõtles ta, "see on ju meie vana kukk!" Läks hääle peale ligemale ja nägi kukke puu otsas.
     Kukk rääkis, kuidas ta läinud majast natuke kaugemale, kuidas rebane tema kinni nabinud ja kuidas ta nüüd hirmuga puu otsas istub ja eite-taati ootab.
     "Ä´ä neid oota!" seletas kass pahaselt. "Tulingi sulle teatama, et eite-taati on üsna sõgedaks läinud. Neil tulevat nüüd varsti Pille pulmad ja lubasid su pulmadeks
ära tappa!"
     "Küll on aga inimesed!" imestas kukk.
     Ja nad hakkasid aru pidama, mis ette võtta. Tegid viimaks otsuse liikuda edasi ja otsida uus peavari.
     Korraga kuulsid reisimehed metsapadrikust appihüüdmist.