Kuid oli ka selliseid teateid, mille edasiandmiseks jäi väheseks lõkkesuitsust. Hakati kasutama esemeid, millel oli oma kindel tähendus – tekkis esekiri. Esekirja puhul tuli kiri saajale kätte viia või vähemalt visata või heita. Tänapäevani on indiaanlastel esemed, millel on oma kindel tähendus: piik, nool, tomahook – sõda; piip, tubakas, roheline oks – rahu.
Kui Ida –Tiibetis elavad luutsud kuulutasid oma vaenlastele sõja, siis saadeti viimastele sulgedega kaetud nikerdatud kepp, mis tähendas, et juba on teel mitusada sõjameest, et tungida linnu kiirusel vaenlase territooriumile.
Aafrika njam-njami
suguharu teatas oma vaenlastele sõja algusest sellega, asetas vaenlase rajale
maisitõlviku ja kanasule ning kinnitas selle kohale oksa külge noole. See tähendas, et
igaüks, kes seda märki ei austa, sureb noole läbi, eriti siis, kui ta peaks katsetama
riisuda põlde või tappa kanu. Siin oli kasutatavatel esemetel – noolel, sulgedel,
kepil - oma kindel tähendus.
Kuid indiaanlaste juurest on pärit ka esimesed inimese poolt koostatud ja saadetud kirjad: kipu ja vampu.
|
|
Vampu on indiaanlaste –
huroonide ja irokeeside - teokarpidest või pärlitest punutud vöö, kus iga pärl
tähendas kindlat sõna või mõistet ning suur tähtsus oli värvidel. Must oli ebameeldivus, surm, õnnetus, ähvardus, |
