| A a p o. Sa pöörane lükkad ju ümber,
selle asemel et tõsta. J u h a n i. Simeoni kõneleb, mis kord ja kohus. Minema siit, poisid; mu meel ei kannata kauem. T u o m a s. Mu südant sööb, kui näen, kuis Juhanit jahvatatakse. Minema, poisid! J u h a n i. See on otsustatud asi. Kuid ära haletse mind, Tuomas, sest kättemaksmine on minu käes. Mind on ju trääsitud ja rebitud nagu vähisööta, on tõepoolest! Ja mu taskus on päris suur kanepipeo, köstri kistud kanepipeo. Kuid kui see peo kord köstri kurku kinni ei topi, siis sünnib see ainult sellepärast, et tollest kraamist erilise värgi ja asjanduse teen. Köstril on kael, jah, tal on kael; kuid ei ma nüüd piiksatagi rohkem. E e r o. Mina vahest tean teist ja paremat nõu. Juuksepulstist, mis sa karmanis kannad, keerutame köstrile kingituseks hea õppuse eest kauni õngenööri. Kuid miks ässitan teid patutööle, kui ometi kõik teame ja üksmeelselt heaks kiidame, et karistus sõnulseletamatult head teeb, nagu teel vennalikult vestsime. J u h a n i. Eero veerib juba. Vaata ometi toda paipoju. E e r o. On häbi küll alles nii vanalt veerimist õppida. J u h a n i. Nii vanalt? Kuid meie teiste iga? S i m e o n i. Ta torgib jälle. J u h a n i. Jah, torgid jälle, sina ohakas meie nisupõllus, sina kibe juuretis Jukola kristlikus veljetainas, sina okassiga, okaspõrsas, sina konn! S i m e o n i. Tasa, köstri pärast tasa! J u h a n i. Kõik üksmeelselt piinakongist välja! Kes nüüd vastu punnib, saab koonu pihta. T u o m a s. Kõik vehkat, kõik! A a p o. Timo, sa kindlameelne mees, mis sina ütled? T i m o. "Ei saa kuube tohikust ega pappi võhikust", sellepärast "pillid kotti ja minema" ning kõik üheskoos. Tahan kinnitada oma mõtet veel ühe sõnaga: "Kahelt poolt kirvest ihutakse:" A a p o. Lauri, mis sina teed? L a u r i. Lähen siit Sõnnimäele. A a p o. Ah! kas või surnud haudadest hüüaksid: te kangekaelsed, te meeletud mehed! J u h a n i. Ei aitaks siiski, vaid marss minema, poiss! Kas tuled? Muidu - issand jumal! - siit mu pihust vilgub ja välgub. Kas tuled? A a p o. Ma tulen. Kuid veel üks sõna. T u o m a s. Ei aitaks siin nüüd tuhatki sõna. J u h a n i. Ei, kas või igas sõnas oleks tuhat mõõka. E e r o. Ja igal mõõgal tuhat tera. J u h a n i. Tuhat tuldraiuvat tera. Nii just; ka siis ei aitaks. Minema kindlusvangitornist, minema Sibernast, minema kohutavast kaevandusest nagu seitse kuuli suurtüki suust! Siin on nii kuul kui ka suurtükk, laetud suurtükk, mis ühtesoodu kuumeneb; nüüd on see tulipunane ja plahvatab silmapilk. Oi armsad vennad ja sugulased ning sama ema lapsed! Te nägite, kuidas ta selle mu otsatuti oma esimese sõrme ümber keerutas, siis kogu pihuga nõnda kahmas ja siis raputas, nii et mu hambad plaksusid. Hm! T u o m a s. Mina nägin seda ja mu põselihased paisusid vihast. 1. Jagage klassis "Seitse venda" osadeks. Püüdke valjusti lugedes loo meeleolu esile tuua. 3. Miks otsustasid vennad põgeneda? 4. Kuidas oleksid sina vendi lugema õpetanud? |