SEITSE VENDA

Aleksis Kivi

     Kaks päeva on kulunud. Vennaksed istuvad köstri peretoas laua ümber, kangutades aabitsa kallal, nõnda kuidas juhatab kord köster ise ja kord ta väike kaheksa-aastane tütreke. Nii harjutavad nad usinalt lugemist, aabitsad käes lahti, otsaesised higised. Kuid ainult viis Jukola poissi on näha istumas laua taga. Kus on Juhani ja Timo? Nad seisavad seal häbinurgas ukse lähedal ja nende juuksed, mida köstri kange käsi on äsja tuuseldanud, turritavad praegu kõrgel püsti.
     Üpris aeglaselt edenes vennaste õppimine, mida nende õpetaja kohutav valjus ei
kiirendanud, vaid seevastu ikka enam ja enam nende tahtmist ning tuju masendas. Juhani ja Timo tundsid vaevalt rohkem kui A-d, teiste oskus oli ometi mõne tähe võrra kaugemale jõudnud. Kuid suure hüppe neist kõigist ette tegi veli Eero, kes oli tähestiku juba kõrvale jätnud ja üsna väledalt veerimist harjutas.
     Õhtu lähenes, kuid selle päeva jooksul polnud vennaksed veel toiduiva maitsnud. Sest köster, kes oli nende moonakotid aresti alla pannud, püüdis nälja piinaga nende õpihimu tõsta. Vihasest näljast vaevatuna seisis Juhani nõnda siis oma nurgas, raputades ümarat pead, sülitades ja heites õpetaja poole põrnitsevaid härjapilkusid. Kuid tukkudes seisis tema kõrval Timo, hoolimata maailma asjust. - Viimaks katkestas köster ometi lugemise ja lausus: "Pidage nüüd vahet ja sööge, te puuhobused, mogige kui mäletsevad sikud taras. Kuid pidage meeles, selle sööma järel ei tule teie huulile toiduiva, enne kui aabits on peas, te pahkpäised sõnnid. Tunni aega annan teile söömiseks, kuid uksest ei pääse te ometi sammugi välja. Leian tervisliku olevat teie aresti kuni õhtuni pikendada, üpris tervisliku.
Kuid avage nüüd suuvärgid, sest kohe saate moonakotid käppade vahele." Nii ta ütles, läks minema ja saatis tüdrukuga vennastele nende moona, kuid uksele pandi kõva taba taha.
     T i m o. Kus on minu kott?
     L a u r i. Seal on sinu, siin minu oma. Sööksin nüüd kas või väikesi kive.
     J u h a n i. Nüüd ei sööda ühtainust ivagi!
     L a u r i. Mis? Ei söödagi nüüd?
     J u h a n i. Ei ainustki iva!
     L a u r i. Topi enne merekurk oma kämblaga kinni.
     J u h a n i. Olgu kotid ilusti puutumata.
     A a p o. Mis sa siis mõtled?
     J u h a n i. Köstrile pisut kiusu teha. Ei nüüd sööda, enne kui homne päev on tõusnud. Mu veri keeb, poisid, ja Keitula tuulikuna pöörleb mu pea. Kuid kiusu vastu kius!
     A a p o. Selle kiusu peale naeraks vanamees üpris magusalt.
     J u h a n i. Las ta naerab! Mina ei söö. - Eero veerib juba, näe, näe. - Mina ei söö.
     T u o m a s. Ega minagi siin, küll aga seal Sõnnimäe nõmmel. Seal istun varsti
kanarbikupolstril.
     J u h a n i. Tõsi! Seal, seal uperdame varsti.
     E e r o. Mina olen asjaga päri, poisid.
     A a p o. Mis hullused jälle?!
     J u h a n i. Välja vangikongist!
     A a p o. Meelemõistus, hei!
     J u h a n i. Sõnnimäe männik, hei!
     E e r o. Just nõnda! Ja meelemõistus vastas: hei!
     J u h a n i. Vastas kui mehine mees.
     A a p o. Simeoni, katsu ometi sinagi.
     S i m e o n i. Korralikult, vennad! Kuid ma ütlen ometi, et meist ei saa kirjamehi, ja
sellepärast jäägu hüvasti kõik katsed selles sihis. Olgu ainult meie elu eeskujulik ja korralik, sest me võime ka ilma kirja oskamata elada nagu ristiinimesed, kui ainult usume.