Trükikojas
IV osa

      Masina kõrval seisis paberipoognate virn. Paberilehel olid imelikud helesinised värvilaigud. Mida need küll kujutasid? Ülal võis ju olla taevas. Aga all? Kas meri? Aga miks oli see meri nii katkendlik ja sakiline?
       Paberipoognad liikusid masinase, kollase värviga kaetud rulli alla. Ja ennäe! Sakiline sinimeri muutus roheliseks aasaks! Sinises taevas lõi särama kollane päike, ning taeva ja aasa vahele ilmus kollane, ilma katuseta maja. Maja kõrval aga rippusid õhus kellegi kollased käed – jalad. Nende kohal kahvatukollane kuu.
        Nüüd rändas paberileht punase värvi alla. Ja vaata imet! Kollane maja sai punase katuse. Rohus puhkesid punased lilled. Kahvatu kuu sai punased põsed ja tüdruku näo ning päevitunud käed – jalad ei rippunud enam õhus, vaid paistsid välja puna-valgeruudulisest kleidist.
       Ja kui see paberipoogen lõpuks veel musta värvi alla jõudis, oli pilt päris valmis ning tüdruku kõrval mängis must kassipoeg.
        “See töö nõuab suurt täpsust,” ütles onu Rannik. “Näete, siin, paberi alumises servas, on must ristike. See on selleks, et poognad kohakuti püsiksid ja värvid õigesse kohta tuleksid. Aga kui leht nihkub, siis võib juhtuda, et punased ruudud ei satugi tüdruku kleidi peale, vaid hoopis majakatusele. Must kass ei mängi tüdruku kõrval, vaid tema nina otsas.”
        “Sellist mängu võib ju mängida, aga vaevalt meeldib teile raamat, kus värvid on paigast nihkunud ja piltidest aru ei saa. Raamatutegemine on täpne töö.”
        “Vanaisa, kust sa seda kõike tead?” küsis Eerik. Ta oli uhke oma vanaisale, et see nii tark on.
        “Ma olen juba viiskümmend viis aastat trükitööline,” kostis vanaisa. “Alustasin poisikesena ühes väikeses trükikojas. Trükitööliste koole siis veel ei olnud. Õppisin töövõtteid otse töö juures. Kui vaja, oskan ise raamatu algusest lõpuni valmis teha.”
       Korraga sikutas Pille onu Rannikut varrukast:
        “Kus üllatus on?”
         “Mis üllatus?” ei taibanud onu Rannik.
        “Sa ütlesid eile, et näitad meile üllatust.”
          “Selleks me siia tulimegi,” meenutas Eerik.
          “Muidugi, muidugi,” nõustus onu Rannik. “Üllatus ootab teid köitetsehhis.”