LUULETUS

Jaan Lattik

     Koolmeistri pojaga saadeti meid kahekesi hobuseid vahtima, sellepärast et meie olime neil külas, jäime pika tee pärast ööseks ja meie hobune oli võõras. Ta võis ennast lahti kiskuda, ära kaduda ehk temale võis mõni muu häda juhtuda. Koolmeistri poja nimi oli Uugu, minust oli ta vanem, olgugi et ma juba Valgas koolis käisin. Uugu oli vigurine poiss ja tema oli isaga kaks korda Riias käinud. Ka oskas tema läti keelt paremini kui mina, laulis teist häält ja meie suitsetasime mõlemad, tema pool-avalikult, mina päris salaja.
     Et aeg metsas hobuste juures igavaks ei läheks, et uni pääle ei tuleks ja et mitte tegevuseta olla, tegime kahe pääle kokku ühe luuletuse, niiviisi, et igaüks ühe salmi valmis luuletas. Laulu tuleb siis nii mõista, et üks salm on Uugu oma ja teine alati minu tehtud. Lõpuvärsi tegime kahe pääle kokku. Päälkirjaks panime: "Sel´ ööl", selle järele pidi tulema mitu punkti ja siis algas laul.

"Kui tuleb meil öösel hobuse varas,
Siis andkem tal püssiga pähe mis paras,
Et ära ei saa ta viia meilt märrä
Ja järele jätta ilmlõpmata kärrä.

Kui läheb sel öösel meil hobune plehku,
Ehk käristab nööri ja teeb siin muud sohku,
Siis tõstame valjusti kära ja kisa
ja kutsume nurmele ema ning isa.

Kui tuleb sel öösel siis metsast üks murdja,
Kas susi ehk karu see mesipuu tundja,
Siis haarame püssa ja laseme pauku,
Et koeradki taludes saaksivad hauku´.

Ei hobust me anna kas tulgu või sarvik,
Tal vastu suud, silmi käib tuline tõrvik.
Me hoiame rauna, me kaitseme looma
Ja läheme rõõmuga heinu tal tooma."


     Siin kohal katkeb luuletus, paar salmi on vahelt ära kulunud, ilma et neid keegi meelega oleks kustutanud, siis läheb luule edasi:

"Kui tuleb sel öösel üks imelik neiu,
Ja ütleb meil mõlembil: tere, mu peiu
Siis vaikime, ärme karjume vahvast,
Et üles ei ärkaks see ristirahvas.

Kui küsib see neiu sel öösel nii: Uugu,
kuis on selle võõra varsaga lugu,
Kas annad ta ära, et viin teda linna,
Ja vaht võib siis rahuga magama minna.