Trükikojas
II osa


      “K,” ütles Valdo.
       “Ja see?”
       “O,” ütles Raivo.
      “Ja see?”
      “N,” ütles Katrin. “Ja veel üks N!”
       “Ja kui me need tähed üksteise kõrvale laome – mis sõna me siis saame?”
      “Konn!” luges Valdo.
      “Aga kui jätame K alles, kuid O ja N asemele paneme kaks U-d? Mis me siis saame?”
       “Kuu!” rõõmustas Pille. See oli niisama lihtne nagu kodus kuubikutest sõnade kokkuseadmine.
       “No näed,” ütles onu Rannik. “Nii see käib. Nendest klotsidest laotakse sõnadest read ja ridadest tehakse vormid, mille abil kantakse trükivärv paberile. Nüüd lähme vaatama trükitsehhi.”
       Nad läksid trepist üles ja sattusid avarasse ruumi, kus seisis mitu rida suuri masinaid. Masinate võllid liikusid ja pressid kolksusid ning müra oli nii suur, et siin pidi hästi kõvasti rääkima, muidu poleks midagi kuulnud.
      “See siin on täisautomaat,” osutas onu Rannik võimsale trükimasinale. “See masin teeb mitu tuhat tõmmist tunnis. Masin on inimestest palju kiirem ja täpsem. Aga inimene peab seda osavalt juhtima ja selle tööd kontrollima.”

trukima.jpg (69391 bytes)

             Täisautomaadi ühes otsas seisis valgete paberipoognate virn. Lapsed jälgisid huviga, kuidas paber masinalehe kahe iminapa abil üles tõstis ja trükivormi alla toimetas. Masina teisest otsast jooksid välja juba täistrükitud lehed.
         “Mida siin trükitakse?” küsis Ulvi.
         “Eks sa mine vaata!” ütles onu Rannik.
         Ulvi läks ja luges:
        “Eesti rahva ennemuistsed jutud.”
         “No näete, lapsed,” ütles Ulvi ema, “siin tehakse uut muinasjuturaamatut!”
         “Aga kas te ka teate, mis jutud need ennemuistsed jutud on?” küsis onu Rannik. Ja et lapsed seda ei teadnud, jätkas ta:
         “Ennemuistsed jutud on sellised jutud, mida inimesed vanasti, ennemuistsel ajal, üksteisele rääkisid. Raamatuid siis veel ei olnud. Rahvatarkused ja muistendid anti edasi suust suhu. Vanaema või vanaisa rääkis hämaral õhtutunnil perele juttu. Lapsed kuulasid ja pidasid meeles. Ja kui suureks kasvasid, jutustasid nemad neid lugusid jälle oma lastele.
        Oli aeg, kus inimesed raiusid kiviplaatidele pilte, et nende abil tulevastele põlvedele oma elust teadust anda.