10. Trükikojas
I osa
Dagmar Normet “Kümme ust”
Järgmisel päeval, täpselt kell
viis, seisid meie maja kuus last, Ulvi ema ja tädi Senta ühel Tallinna vanalinna kitsal
tänaval, kõrge halli hoone ees.
“Aga kus on värav?” uuris Raivo. “Me pidime ju
värava juures kohtuma.”
“Tulge aga järele!” ütles Ulvi ema ja astus
trepikotta. Seal oli lifti kõrval uks ja uksel silt:
“Võõrastel sissekäik
keelatud.” Just sellest uksest läks ta sisse. Nüüd seisid nad koridoris, tillukese
valveruumi akna ees.
“Keda te soovite?” küsis valvurionu.
“Härra Rannik palus meil kella viieks
siia tulla,” seletas Ulvi ema.
Palun oodake,” ütles valvur.
“Ma teatan kohe direktorile.”
“Miks direktorile?” imestas Ulvi. “Me tulime ju
Eeriku vanaisa juurde.”
Valvur aga rääkis telefonisse:
“Härra direktor, teid oodatakse väravas.”
Tähendab seda valveruumi hüütaksegi väravaks,
taipas Raivo.
Neist möödusid mõned töölised, tunked jalas.
Mõnel paberipakid käes, teisel jälle värvilised plakatid kaenlas.
Siis ilmus Eeriku vanaisa. Sale, tumedas ülikonnas,
lips ees, nägi ta oma hallide juustega väga kena välja.
“Seltsimees direktor, teile on telefon,” teatas
valvur.
“Ma olen praegu kinni,” ütles Eeriku vanaisa.
“Las helistavad tunni aja pärast.”
Või nii! Või Eeriku vanaisa oligi direktor! Seda
meie lapsed küll ei osanud arvata. Nad teadsid, et ta elab oma naisega üheksandas
korteris ja et teda hüütakse onu Rannikuks.
“Mis asja direktor sa oled?” küsis Valda.
“Kas te teate, kus te praegu
viibite?” küsis onu Rannik vastu.
Ja kuna mitte keegi seda ei teadnud, ütles ta:
See on trükikoda. Tallinna vanim trükikoda.
Töötab juba kolmsada viiskümmend aastat järjest.”
Pille piilus umbusklikult onu Ranniku poole.
Vana ta ju oli, aga kas tõesti juba kolmsada viiskümmend aastat? Kas inimesed ülepea
nii kaua elavad?
Nad järgnesid onu Rannikule mööda pikka
koridori ning peatusid suure, kõrge laega ruumi uksel.
“See siin on ladumistsehh,” ütles onu
Rannik. “Mis täht see on?”

|