EESTLASED MUINASAJA LÕPUL Muinasaja
lõpul oli Eesti juba ühtlaselt asustatud. Tihedam asustus oli Kesk-Eestis ja
viljakamatel aladel. Asustamata olid soised alad, kus olid kehvad põllumaad. Põlluharimine
oli muinasaja lõpul tõusnud kõrgele järjele. Põllupidamises kasutati kolmeväljasüsteemi:
ühel osal põllust kasvas suvivili, teisel osal talivili ja kolmas osa põllust oli
kesa all (puhkas). Tolle aja taluinimene pidi oskama käsitööd, kuna kõik majapidamises tarvilikud riided, riistad ja esemed valmistati ise. Naiste peamiseks käsitööks oli ketramine ja kudumine, meestel metalli- ja puutöö. Muistsel ajal oli eestlaste metallitöö juba kõrgel tasemel. Osavad metallitöö meistrid - sepad - valmistasid rauast nuge, sirpe, odaotsi, mõõku jm. esemeid ka teistele. Hoonet, kus sepad töötasid, nimetati sepikojaks. 1. Nimeta, millised olid muistsetel ajal naiste ja meeste peamised tegevusalad. Ulatuslikumaks muutus kaubitsemine. Sisse toodi rauda, vaske, pronksi, hõbedat, tööriistu, relvi, ehteid, soola, riiet. Välja veeti vaha, mett, karusnahku, vilja. Tähtsamate teede ristumiskohtades tekkisid kindlad kaubitsemiskeskused, näiteks Tartu, Otepää, Viljandi, Tallinn, Varbola. 2. Märgi tabelisse, milliseid kaupu vahetati teiste maadega.
Eesti ala jagunes kihelkondadeks, mis koosnesid paljudest küladest. Kihelkondi oli muinasaja lõpus umbes 50. Igas kihelkonnas oli üks või ka mitu linnust - see oli tavaliselt mäekünkale või raskesti ligipääsetavale soosaarele ehitatud puust kindlus, kuhu vaenlaste rünnakute või röövretkede puhul pakku mindi. Paikades, kus polnud mäekünkaid, kuhjasid inimesed ise kõrge valli. Suured ja tugevad linnused olid näiteks Otepää, Varbola ja Lehola. Kihelkondade ja linnuste juhte nimetati vanemateks. Vanemad olid samas ka sõjaväe ehk maleva juhtideks. Väga tähtsaid küsimusi ei otsustanud aga vanemad üksi, küla või kihelkonna olulised probleemid lahendati ühiselt rahvakoosolekul. 3. Miks ehitati linnus kõrgele mäekünkale või mõnele soosaarele? |