Kuula tähelepanelikult teksti, mida õpetaja sulle loeb. Märgista markeriga  laused või sõnaosad, mida õpetaja jätab  lugemata.

Tule sa, raud, lauka laps
                                         (lühendatult J. Sarapuu järgi)

    Uru suusatas Ode ja Lemmi kannul  mööda sissetallatud rada. Merelt kihutav tuulehoog tõukas tagant ja liikuda polnudki nii raske. Ta oli nende hommikuste sõitmistega läbi umbetuisanud soo juba harjunud ja seekord ergutas poissi, nagu Odet ja Lemmitki, mõte eelseisvast tööst -- Ode pidi uues ahjus esimest korda soomaagist rauda sulatama.
    Ode ei olnud jonni jätnud. Hoolimata varajasest lumest ja pakasest, sumas ta iga päev sooseljandikule, süütas lõkke, soojendas end pisut ja asus tööle. Et põlemist soodustada, valmistas ta Rebala meeste eeskujul sepalõõtsa. Ka meisterdas ta oma kuusnurkset kivikasti meenutava ahju kaitseks  varikatuse.
    Ode oli ettenägelikult juba sügisel parima soomaagi leiukoha ära märkinud. Kuid enne kaevama asumist tuli alati tükk tööd teha: lund eemale rookida ja maapinda lõkketule abil sulatada. Päevad olid lühikesed, Ode ei suutnud kuigi palju korda saata. Järgmisel päeval pidi jälle tublisti maad soojendama, enne kui pisut kaevata võis. Pitk ütles küll: "Oota kevadet!" Aga Ode vastas :" Ma ei saa oodata  . Tunnen, et head vaimud õhutavad mind kaevama.Tahan ahju proovida." Õnneks läksid ilmad soojemaks. Ode kogus hulga soomaaki. Ta leotas mullakämpusid vees, et neist maagitükikesi eraldada.  Siis tampis ta soomaagitükid peeneks, kuivatas need hoolikalt ja kogus varjualusesse. Oligi ülim aeg, sest tulid taas pakaseilmad.
    Suusatajad jõudsid sooseljandikule õhtuhämaruses ja hakkasid kohe askeldama.
Lemmi ja Uru hooleks jäi tule valvamine. Ode aga vedas küna punakaspruunide soomaagiterakestega varjualusest ahju juurde, peenestas lubjakive ja kuivatas tublisti seestpoolt. "Tulele meeldib ikka kuiv," seletas Ode. "Olen kõigest mõelnud. Unes sain juba niiviisi kolm korda rauda."
    Kui sütt oli küllaldaselt ja ahi kuiv, asetas Ode sinna ühe kihi hõõguvat puusütt, teise peenestatud soomaaki ning sekka lubjakivitükke. Ise pidas mees otsekui palvet: "Tuleke, soojuse ja valguse andja, põleta välja rauake! Ta on küllalt lesinud laugastes, peesunud mudas, eemal inimestest ja kaugel päikesest. Tule, sa raud, lauka laps! Kannata välja tule valu! Higistamine toob kergust ja õnne. Kannata välja, rauake, ja astu inimeste sekka, muutu noaks, sirbiks ja kirveks! Ära saa vihaseks odaks ega kurjaks nooleks! Aita meid ja too meile õnne! Tahame sind näha ja hoida, austada ja kiita. Tule sa, raud, lauka laps!"

Märkus õpetajale: Lugedes teksti jätke vahele allajoonitud osad. Laste lehtedelt tuleks enne jooned ära võtta.