Muistses usundis oli tähtis osa maagial ehk nõiakunstil. Kui taheti head linakasvu, lasti vastlapäeval pikka liugu. Kui taheti saada tugevaks, riputati kaela karukujutis või kanti karuküüntest või muudest kiskjahammastest ehteid ja usuti, et nii kandub looma jõud inimesesse.

     Pööripäevadel tehti lõket, kuna arvati, et lõkketule valgus peletab kurjad jõud eemale.
     Päikese ja kuu austamist näitavad sõled, käevõrud ja muud ehted, kus kasutati päikeseratta ja poolkuu kujutist. Neist loodeti kaitset õnnetuste ja haiguste eest.
     Hiljem ilustati ehted ringikeste, ristide ja kolmnurkadega. Need pidid kujutama päikest, kuud ja teisi loodusjõude, millest olenes viljasaak.

Kott.jpg (41620 bytes)
Metsseapeast jahikott

4. Kaunista käevõru maagiliste kujutistega.

     Mõnedel inimesetel usuti olevat nõidumiseks rohkem jõudu kui teistel, neid inimesi kutsuti nõidadeks ehk tarkadeks või ka posijateks. Nõiad suhtlesid haldjatega ja loodusvaimudega ning andsid haldjate soove inimestele edasi. Nõiad tundsid hästi loodust ja metsarohtusid. Nende poole pöörduti haiguste ning muude murede puhul  abi saamiseks. Nõid võis inimesi aidata ennustaja ja arstina, samas võis ta oma kurja pilguga või sõnadega sajatades inimestele õnnetust kutsuda. Sõna jõudu pidasid muistsed eestlased väga tugevaks.

5. Kuidas nimetati neid teiste sõnadega?

nõid - .....................................................................................................................................

haldjas - .................................................................................................................................

6. Kuidas võis nõid inimesi abistada, kuidas kahjustada?
Mida tähendab "kurja silma" ja "paha sõna" mõju?

................................................................................................................................................

................................................................................................................................................

................................................................................................................................................

     Arvati, et inimese hing elab edasi ka pärast surma. Sellepärast pandi surnutele hauda kaasa esemeid, mida neil arvati hauataguses elus vaja minevat. Surnute hingede austamist nimetatakse esivanemate kultuseks. Surnute hing võis ringi liikuda ja halba teha, seepärast pidi teda meelitama ja lepitama ohvriandidega. Hilissügisel oli hingedeaeg - surnute mälestamisele pühendatud aeg. Usuti, et surnute hinged külastavad oma endist kodu. Et nendega hästi läbi saada, püüti nendega suhelda, kaeti neile toidulaud ja köeti saun. Hingedeajal pidi igal pool täielik rahu valitsema.