|
MUINASEESTLASTE USUNDID Muinasaja inimesed olid loodusega väga tihedalt seotud, kuid nad ei osanud seletada neid ümbritsevaid loodusnähtusi. Nad pidasid esemeid ja loodusnähtusi elavaks. Nii arvati, et päikesel, kuul, tuulel, veel ning igal loomal, linnul, taimel ja kivil on oma hing. Muistsed eestlased uskusid looduse kaitsevaime ehk haldjaid, kes elasid kivides, allikates ja puudes. Koduhaldjatest on tuntud näiteks Tõnn ja setudel viljasalves elav Peko. Mõnel pool nimetati haldjaid metsaemaks, metsaisaks või metsavanaks. Haldjatest kujunesid jumalad, kellest tähtsaim oli Taara. 1. Vaata pildilt, mida muinaseestlased peamiselt ohverdasid.
Ohvripaikadeks olid eelkõige hiied - pühaks peetavad metsasalud, aga ka mäed, kivid, allikad, puud või muud pühad paigad. Kui hiis oli omaette metsasalu, oli see enamasti tammik, kuid hiiepuid võis olla ka teist liiki. Pühast hiiest ei tohtinud võtta puulehtegi ega maast midagi korjata niikaugelt, kuhu puude vari ulatus. Ainult haiguse puhul võis korjata marju või lehti, sest need arvati olevat raviva toimega.
Sagedasteks ohvripaikadeks on olnud ka allikad. Neilt paluti abi tervisehädade puhul. Allikaveed aitasid eriti silmahaiguste puhu, paljud allikad kannavadki selle järgi silmaallika nime. Allikavesi olevat haiguse vastu aidanud vaid siis, kui veele ohverdati enne hõbesõle küljest kraabitud hõbevalget. Allikate juurest viidi ravivett ka kauge maa taha kaasa.Ohvripaigaks on tihti olnud ka kivid. Ohvrikividel on sageli lohukesi, kuhu ohvriloomade veri püsima jäi. Kivile asetati toitu või raha või põletati ohvriloomi. 2. Milline ohvripaik on pildil? .................................... Milliseid ohverdamispaiku tead veel nimetada? ............................................................. 3. Kuidas nimetati metsasalu, kus muistsed eestlased palvetamas käisid? .................. |