Kännujuur jutustab
                                                                            Jaak Sarapuu raamatust
                                                                "Uru kummalised  seiklused muistses Eestis"

    Sugukond istus rammestunult lõkke ääres, sest kõhud olid täis ja päev edukalt lõpule kaldunud. Mehed said palju kalu ja naised rohkesti marju ja seeni. Paeltesse ja püünistesse sattus saarmaid, tuhkruid, nirke, laanepüüsid, tetri, metsiseid ja kurvitsaid.

    Loojuv päike punetas puude ladvus. Järvele roomas udu ja öösorrid lõid nurru. Keegi ei tahtnud tõusta ega kotta minna. Mehed haigutasid ja urgitsesid hambaid, naised kammisid puust kammidega laste päid.
    "Jutusta  meile, vanaisa Kännujuur!" mangus Temu.
    "Jaa, jutusta!" elavnesid mehed ja naised. " Sa jutustad kõige paremini."
    "Te olete ju kuulnud," tõrjus vanamees käega, kuigi palumine talle meeldis.
    "Aga  Tulepoiss ei ole," ütles Nirginägu.
    "Räägi maailma loomisest, " arvas vanem. " Seda on hea kuulata."
    Kännujuur silus kaua halli habemevõru ja kõik valmistusid kuulama.

    "See oli ammu- ammu," alustas vanamees. "Alguses elas ainult Esiema, meie kõikide ema. Ta elas seal kõrgel- kõrgel. Tema rõõmuks oli vaid Taevalind, imeilus valge luik. Siis hakkas Esiemal igav ja ta käskis Taevalinnul rohkesti muneda. Muneski Taevalind Esiema süles palju mune, suuri ja väikesi. Kõige suuremast munast tegi Esiema maailma, alumisest poolest maa ja ülemisest taeva. Ja väiksematest munadest tulid päike, kuu ning munakoore kildudest säravad tähed. Linnu sulgedest puhus Esiema  maailma head vaimud, kes toovad küllust ja õnne, tervist ja rõõmu.

    Aga pimedusest ilmus Kuri Vaim, kellele ei meeldinud Esiema töö,  ja ta puhus oma karvatuttidest maailma halvad vaimud, kes toovad nälga ja õnnetust, haigust ja väsimust, viha ja kurjust.

    Esiema ei hoolinud Kurjast Vaimust. Ta täitis järved veega, pani jõed voolama, metsad kasvama ja  piiras maa suure merega. Seejärel tegi ta linnud, loomad, kalad, roomajad ja putukad. Pikapeale sündisid lindude ja loomade hingedest inimesed. Inimestest said sugukonnad, sugukondadest hõimud. Meie sugukond pärineb  Taevalinnust, seepärast on valge luik meie vend. Me ei tapa  ega söö teda. Luige lennutee kulgeb kõrgel Esiema läheduses, kus hiilgavad paljud tähed.

    Kui oled hea inimene, lendab su hing pärast surma musta toonekure tiibadel Toonelasse, mis asub maa ja taeva vahel ning kuhu pääseb vaid kurg läbi kitsa pilu. Toonelas on suured laaned täis loomi ja järvedest võid paljaste kätega kalu tõsta. Seal on palju süüa ja juua.

    Halbade inimeste hinged heidab must lind suure mere taha, mis on täis Kurja Vaimu poolt loodud koletisi, rästikuid ja sääski. Ja hingi valvab seal ilmatu suur madu ning teravate hammastega haug.
    Ja nõnda sündiski meie maailm."