MUINASAEG EESTIS
KIVIAEG
Kiviaeg on muinasaja vanim ja pikim ajajärk.
Inimese varasemaid eelkäijaid nimetatakse ahvinimesteks. Väljanägemiselt sarnanesid nad küll ahvidega, kuid nad kõndisid kahel jalal ning oskasid valmistada kivist ja puidust algelisi tööriistu. Nad õppisid kasutama ka tuld.
Vahepeal hävitas taimestiku ja loomastiku jääaeg. Maad kattis siis paks jääkiht. Eesti alad vabanesid jääst umbes 11 tuhat aastat tagasi ja siin sai võimalikuks taimede, loomade, lindude ja inimeste elu.
Vanimad tõendid Eesti alade inimasustuse kohta pärinevad Sindi lähedalt Pulli külast, kust on leitud tulekivist ja luust esemeid. Seal elasid inimesed umbes VIII aastatuhande keskel eKr. Rohkesti luust ja kivist tarberiisu on leitud ka Kunda lähedalt Lammasmäelt, need arvatakse pärinevat VII aastatuhandest eKr. Tähtsamad tööriistad valmistati kivist.
1. Jutusta, miks nimetatakse kõige vanemat aega Eesti ajaloos kiviajaks?
2. Märgi Eesti kaardile, kus asusid meie maal vanimad inimeste asupaigad.
Muistsed inimesed rajasid oma asulad jõgede ja järvede äärde, kuna veest püüti toiduks kalu, samuti oli kergem paadiga ühest kohast teise liikuda. Meeste ülesandeks oligi küttimine ja kalapüük. Loomade püüdmiseks kaevati auke, mis kaeti pealt okste ja mätastega. Kalu püüti ahinguga, hiljem kalavõrkudega. Naised käisid metsast seeni, marju, pähkleid, söödavaid juuri, mugulaid ja muid loodusande korjamas. Sellist tegevust nimetatakse koriluseks.
Muinasaeg on meie kõige kaugem minevik ning see jagatakse kiviajaks, pronksiajaks ja rauaajaks.