NÕIAPROTSESSID

     Ristiusu tulekuga Eestisse muutus ebausk - rahvausundist pärinevad uskumused ja kombed (nõidus, maagia, usk vaimudesse, ennustamine, posimine jne.) - keelatuks. Eestlaste hulgas oli levinud usk libahuntidesse, krattidesse ja näkkidesse.

1. Leia igale sõnale õige seletus.

libahunt Suur ja rumal sarvik, kes elas põrgus. Teda kutsuti ka kuradiks, saatanaks või põrguliseks.
näkk Vanadest esemetest valmistatud ja kuradi abiga ellu äratatud elukas, kes oma peremehele raha ja varandust kokku kandis. Teda nimetati ka pisuhännaks, tulihännaks või tondiks.
kratt Hundiks moondunud inimene, kes tahtis kahjustada naabri karja või hankida värsket liha. Inimeseks sai jälle siis, kui hundi nahk hävitati või hundile noatera otsast leiba pakuti.
haldjas Pahatahtlik veehaldjas, kes püüdis elavaid vette meelitada ja uputada. Ta nägi välja kui kalasabaga tütarlaps, kes laulis ja oma juukseid kammis.
vanapagan

 

Kaitsevaim, kes elas puudes, kivides, allikates jm.

 

2. Joonista siia pilt ühest eestlaste rahvausundi tegelasest.      Nõidumist peeti usu- ja kirikuvastaseks kuriteoks. Ebausklike inimeste hirmutamiseks korraldas ristiusu kirik nõiaprotsesse, kus tõestati, kas keegi on nõid või ei ole. Arvati, et nõid sõlmib kuradiga lepingu ja saab maagilist väge inimeste kahjustamiseks.
    Nõidumises süüdistati inimesi, kes olid erksama vaimuga, kasutasid ravimeid või kes ei pidanud kinni kiriku õpetustest. Nõidumiseks peeti ka ohvrikivide juures ohverdamist, ohvriallikate vee kasutamist ja vanade uskumistega seotud kommete täitmist. Nõiaks võis saada üsna lihtsasti, eriti siis kui levisid haigused. Keskaja mõtteviisi järgi pidi keegi nendes süüdi olema. Kui peres jäi keegi haigeks, arvati, et kindlasti tõi mõni külaline haiguse kaasa.

     Mõisnikud omandasid ka õiguse talupoja elu ja surma peale. Nad kasutasid nõiaprotsesse sagedasti selleks, et surmata talupoegi, kes neile vastu hakkasid.
    Süüdimõistetuid karistati enamasti surmanuhtlusega. Harilikult põletati nad suure rahvahulga juuresolekul elusalt tuleriidal. Seda nimetati tuleprooviks.
     Veeproov nägi välja selline, et kahtlustatav visati kinniseotuna vette. Arvati, et nõid jääb veepinnale püsima, süütu vajub põhja.
     Kohtumõistmiseks kasutati ka rauaproovi. Kaebealune pidi tulise raua kätte võtma ja selle tüki maad edasi viima. Jäi paljas käsi rauast põletamata, siis oli kaebealune süütu.

3. Keda süüdistati nõidumises?

....................................................................................................................................

4. Millisel moel tehti kindlaks, kas inimene on nõid või mitte?

....................................................................................................................................