ELU VANA-LIIVIMAAL. LIIVI SÕDA (1558-1583)

     Mõisate rajamine andis mõisnikele head sissetulekut, talupoegadele tõi see aga uusi raskusi. Mõisnikud sundisid talupoegi mõisapõllul tööd tegema. Nii tekkis teoorjus. Talupoegadel ei lubatud ilma mõisniku loata elukohta vahetada. Nad muudeti sunnismaiseks. Talupoegi hakati müüma, kinkima ja vahetama hobuste ja koerte vastu. Talupojad kaotasid järk-järgult isikliku vabaduse ning muutusid mõisniku pärisorjaks.
     Feodaalid ise elasid lõbusat ja muretut elu. Rikkad linnaelanikud paistsid silma oma kallite riietega, nende naised uhkustasid hinnaliste ehetega, mida tavaliste linnaelanike naistel oli keelatud kanda.
     Rüütlid pühendasid kogu oma aja sõdadele, pidustustele ja meelelahutusele. Mõisates oli alati nagu pidu, kus söödi, joodi ja uhkustati riietuse ning suure külaliste arvuga. Omavahel ei arutatud üldsegi tähtsaid küsimusi, vaid lobiseti jahipidamisest, jänestest, rebastest jm. Ordumeistrite ja vasallide igapäevases tegevuses olid esikohal jahilkäimine, täringumäng, ratsutamine ja pidudel käimine.
     Kevadel oli tähtsamaid ajaviiteid linnulaskmine - lagedal väljakul oli pika ridva otsas hõbedast lind, lindu püüti noolega maha lasta.
     Rüütliturniir oli rüütlite sõjaline võitlus jõu ja osavuse alal. Turniirist osavõtjad kihutasid, raudrüüd seljas, hobustel teineteisele vastu. Rüütel püüdis nüri odaga oma vastast sadulast maha lüüa. Autasuks sai võitja tavaliselt võidetud vastase hobuse ja raudriided.